ZA/UM

Judicar Haav ja teisi jutte

2012-01-31T23:20:00.000+02:00

Let me tell you about my father

2012-01-27T20:17:00.001+02:00

Arks ja Reedik. Reginleifi foto. Tõmasin ta foto-edit programmiga täieliku musta pimeduse seest välja.

My Father? Let me tell you about my Father. My Father was a great man, excellent in bed, fluent inover six languages, obscenely popular with the fairer sex, always well dressed, wealthy beyond measure. I am but a pale shadow of my Father. Your father has nothing on my Father.

Minu isa Reedik pärines kodanlikust perekonnast. Teda kasvatasid põhiliselt kolm naist – ema ja tädid (spordilehe toimetaja, arhitekt ja pime suhkruhaige) - ja joodikust onu, kes ennast hiljem surnuks jõi. Joodikust onul olnud alati laitmatu riietus ning valge sall ja vahe huumorimeel, tema nimi oli Karl, aga kutsuti Caroluseks, töökohti pidas ta enamjaolt ühe kuu, misjärel ei saanud enam töötada, sest oli vaja palka maha juua. Temast jäi järele põhiliselt kõrvetatud äärtega mängukaarte. Ta jõi alati üksi, oma toas, lukus ukse taga ja põletas kaarte. Ma sain hiljem tema vana toa omale.

Nad elasid suures kolmetoalises korteris, mis oli klikeajal olnud mingi kuueteisttoaline, alul seitsmekesi, hiljem jäi rahvast vähemaks. Siberi ei läinud nad kogu täiega seetõttu, et esimese küütimise ajal ei julgetud professoreid puutuda - Reediku emapoolne vanaisa nii umbes ehitas kodanliku vabariigi õigussüsteemi üles - ja teise küütimise ajaks oli toosama vanaisa juba punaste poolel sõjas käinud ja invaliidistunud. Muidu oleks siberimaterjali olnud küll, suguvõsa sai rikkaks vististi pandimaja pidades. Vastikud inimesed, sõnaga. Üksteisega suuremat läbi ei saanud ning samas olid sügavalt veendunud omaenese väärtuses ning paremuses. Reediku vanaema kutsuti poes staraja krafinnaks - too oli poest oma kanges, saksa aktsendiga eesti keeles "humreid" küsinud, ning pika mõistatamise peale oli aru saadud, et ta mõtleb homaare. Homaare poes loomulikult ei olnud. Seepeale ajanud ta silmad pärani, protesteerides „Aga mulle maitseb!” Ka oli ta käest kord küsitud, kas eesti ajal oli parem. Oli olnud parem küll, kuid seejärel nentis ta teatraalse sosinaga, otsekui mingit suurt saladust jagades: „Aga tsaari ajal oli veel parem – siis oli kõike saada!” Ma isegi olen veel osa saanud sellest va vana kooli elitarismusest. Ma mäletan, et mingi vahe öeldi mulle, et tädi Imps ei soosi seda, et ma naabrilapsega mängin. Naabrilaps oli poolvenelane ja ta ema oli joodik, nad olid tegelikult jumala mõnusad ja pidasid tervet persetäit haisvaid loomi. Ei tea, mis sest naabrilapsest saand on? Aga ta emast? Ma arvan, et ta nimi oli Kristiina, aga perekonnanime, näe, ei mäleta. Could it be, et ta on kojn?

Naiskollektiivi poolt pesamunana kasvatatuna sai isast sedalaadi indiviid, kellel suuresti puudusid oskused ning tahtmise enda eest hoolitseda või suuremat millegi nimel pingutada. Ehkki ta oskas süüa teha, kuna ta ema seda ei osanud, tema oli harjunud sellega, et seda teevad teenijad, mis tähendas, et kui ta kööginoa kätte võttis, oli targem jood ja pinde aegsasti välja otsida. Oskamatus enese eest hoolt kanda väljendus peaasjalikult üldises kasimatuses ja soovimatuses day-to-day bürokraatiaga jahmerdada. Omast kohast võib seda muidugi ka tugevusena vaadata, mingitlaadi ekstreemkonformismina – sa teed ainult neid asju, mis sulle kuidagi mõnusad ja normaalsed tunduvad ja neid ülejäänud asju teeb keegi teine. Ma mäletan ühte talve, kui ta juba Pääskülas elas, ta elekter oli maksmata arvete tõttu välja lülitatud ja ta hoidis ennast põhiliselt viinaga soojas. See ei näinud välja, nagu see oleks hästi lõppemas. Ma vinnasin ta oma õla najale – ta ei jaksanud ega viitsinud eriti tulla – ja viisin ta Muudlumi poole, kes teda eriti näha ei tahtnud, kosuma. Kosus päeva või paar ja siis läks ja hakkas päriselt oma asju korda ajama. Sometimes it just needs a little push. A’ muidu ma arvan, et ta oleks võind surnuks külmuda.

Üldiselt, ta tegeles kultuuriga. Somewhat. Minu meelest jõudis ta õppida eesti ja inglise filoloogiat ja ka kirjandust – igal juhul väitis ta, et oli ülikooliajal ilukirjandusest säärase üleküllastuse saanud, et loeb nüüdsest saati ainult teaduskirjandust ja ajalugu. Selle raha eest, mida ta joogi ja toidu alla ei pannud, ostis ta raamatuid, ning kui raha parasjagu nappis või antud raamatuid poes ei olnud, ei kohkunud ta tagasi ka raamatukogudest varastamise ees. Mida ta ei tunnistanud. Ülepea meeldis talle kohati mitte tunnistada oma viletsamaid iseloomuomadusi ning tegusid. Ja mulle tuleb meelde seik, kus ta liitus Anonüümsete Alkohoolikutega. Ta jõudis seal kiiresti edasi ning aruka ning sümpaatse jutu pärast jõudis ta kiiresti grupijuhi ametipostile, mida tal oli mõnda aega meeldiv ning huvitav teha, ent AA grupijuhi ametikoht ei takistanud tal tegelikult edasi tinutada. Funtime.

Tal oli armas ning tänapäevaks sügavalt anakronistlik hobi täita pakse kaustikuid kuulsate inimeste sünni- ja surmadaatumitega. Ta leidis, et see aitab tal saada terviklikumat ülevaadet ajaloost, et on hea teada, mis kuningad kuskil valitsesid, samal ajal, kui mingi helilooja elas, või mis masinad leiutati. Omal ajal oli ta paljulubav ning populaarne, hängis Kaalepite juures, inimesed armastasid teda ja pidasid säravaks isiksuseks, aga lõpuks oli niimoodi, et pea kõigist tema kursuse tüüpidest sai mingitlaadi vähemalt keskmise tähtsusega kulturnik, aga temast, well, mitte. Suurem osa ta kuulsaid sõpru hülgas ta üheksakümnendatel, kui selgus, et ta lihtsalt joob liiga palju, inimene ei peaks nii palju jooma, nii ei ole isegi enam boheemlaslik. Sõprusringkond asendus mõnevõrra asotsiaalsema kontingendiga. Talle meeldis, kui inimesi oli ümberringi. Ja tüdrukud meeldisid talle ka. Mulle tundub, et talle ei meeldinud sugugi üksinda elada, ehkki ta partnerid teda kohati tüütasid ja ehkki kooselud teda kiiremini läbi põletasid, kui üksindus – joodik leiab endale mõistetavatel põhjustel ikka joodikust partneri ja kui üks joodik ehk ei viitsi kogu aeg juua, siis kaks joodikut amplifitseerivad oma samustki harjumust. Millele ei ole ka õieti midagi ette heita. Joomine leevendab kannatusi ja on isegi mingil määral lõbus, ja eelistada viit aastat naudinguid kahekümnele aastale õnnetusele on igati mõistetav.

Üks tema omadus, mida ma õieti omale tahaksin. Oskust olla party boy the mega. Kunagi justkui oleks õnnestunud, kunagi, kui ma veel jooki näost üles lükkasin ja Arks meiega oli aga nüüd on ainult au ja kohustus ja lustlik tühijutt ei taha sugugi suust välja tulla.

Ta oli omal ajal ka professionaalne sotsialismi ehitamise eest kõrvalehoidja. See tähendas taolisi käike, nagu tuttava tohtri käest tõendi saamine pankreatiidi kohta, mida on tegelikult võimalik tuvastada alles lahkamisel. Ja enese määramist kaugõppesse, et hoiduda sõjalise algõpetuse kursusest. Ja siis ka ülikooli pooleli jätmist, et teda ei suunataks kolmeks aastaks maakooli õpetama, seda ta ei viitsinud. Ja see tähendas ka vahvaid sotsialistlikke töökohtasid nagu katlakütja abi (istud katlamajas ja hoiad näidikutel silm peal, loed raamatut, jood, kutsud sõpru külla) ja ehitusmaterjalide katselaborant (loed raamatut, paned katsetellise kõrgkuuma, tunni aja pärast paned tellise kõrgkülma tagasi, kordad), Laulasmaa puhkekodu elektrik (see töö ei sisaldanud endas kohustusi ja oli täiel määral fiktiivne, kuna isa ei teadnud elektrist midagi ja seevastu teisi, kes teadsid, oli jalaga segada.) Ning ka Teatri- ja Muusikamuuseum. Seal oleks piisanud kahest töötajast, aga oli kakskümmend. Niipalju, kui mina aru saan, käidi seal põhiliselt koos joomas. Vabariigi taastamise järel tõlkis ta EELK Konsistooriumi jaoks mingeid ametlikke kirju ja asju ja kohati vast midagi muud ka, ning tihtilugu müüs ka vanavara, mida vedeles ohtralt. Seda värki on tohhuijaa ja seda on tohhuijaa müüdud, aga seda on ikka veel järgi, see on see, kui palju tal seda oli. Ja siis tuli maadetagastuse kibe õnnistus, mis nuumas põhiliselt küll jumalast neetud advokaat Mängelit, kuid võimaldas tal siiski end probleemitult surnuks juua ja tiba jäi ülegi. Vahepeal koostas ta ristsõnu ka. Aga see muutus varsti tüütuks. Korrektseid, ilma tühjade ruutudeta ristsõnu tegi, selliseid pigem raskemapoolseid. Tema ristsõnakauboi nimi oli „Uru Pearu”, ehkki ta mõtles ka „Vägivaldo” peale.

Tema enda kriteeriumite kohaselt ei pruukinudki ta eluga midagi liialt valesti olla, Mängeli, surnuksjoomise ja kõigega. Ta tunnistas üheks oma põhiprintsiibiks „elada nii, et tal ei oleks kunagi kiire”. Harva, kui ta virises millegi puudumise üle. Ta teadis, et ta on joodik. Pool aastat enne oma surma käis ta mul külas, ja tunnistas, et ta võiks surra ka nüüd, et ta on kõik oma elus ära teinud, mida ta lootis teha. Ja seda ütles ta ilmselt oma elu harmooniliseima kooselu ajal. Oma osa võis seal mängida ka see, et ta ei soovinud sugugi, et ta elukaaslane sureks ennem teda. Seda oli ta juba mõned aastad tagasi näinud ja see ei mõjunud talle hästi. Ma ei saa parata: ma ütleks, et alkoholism ei pannud teda kaotama oma isiksust ja temas oli mingisugune determineeritus, mõistmine, mis läheb talle korda, mis mitte, mingisugune mitte just liialt sõbralik, ent enesekindel läbisaamine maailmaga. Samuti kumas kohati läbi tema suhtumine enesesse kui loomeinimesse - ta leidis, et on elu jooksul kirjutanud ühe hea luuletuse ning teine kord, kui rääkis oma noores eas tudengilehele kirjutatud - artiklist? teosest?, diskvalifitseeris ta selle käeviipega, öedles "mingi kuradi asi". Ta oli selle peale saanud jabura fännikirja, mis oli peaaegu et arusaamatu. Reedik vastas sellele ühe reaga: "Teie mõtted on väga huvitavad."

Temaga oli kindlasti nii mitmeski mõttes kohutav koos elada. Ta jõi nagu elaja-loom, kujutas endast äärmiselt ebahügieenilist indiviidi, oli haiguslikult armukade ja vägivaldnegi. Mul on alust kahtlustada, et tema seksuaalkäitumine ei olnud kohutavalt arvestav. Siin on tegelikult täitsa piisavalt põhjusi, et temaga tegelikult mitte kunagi koos olla, aga millal inimesed ikka oleks teinud midagi, mis mõistlik oleks. Tema kasuks räägib: ta oli kindlasti huvitav vestluspartner, mingil määral hoolitsev, ta kultuurkiht oli muljetavaldav, ta mõistis jõulusid ja lihavõtteid pidada, jõulu ajal oli igas toas jõulukalender – mitte need uueaegsed vuhvlid, mis on šokolaadi täis, vaid sellised, kus iga päeva all on pilt, mingid aknad lähevad lahti ja sa näed, mis seal taga on, sellised romantilised, postkaardilikud kunstiteosed. Ja lihavõtete ajal mängiti munapeitust, selline komplekt kivimune oli, mis peideti toa peale ära ja tuli üles otsida. Ükskord jäi üks igaveseks kadunuks. Kvartiira oli suur, hoolimata sellest, et seal oli muljetavaldavalt palju asju, oli ka ruumi samalaadselt palju. Laed olid nii kõrged, et noor poiss sai riidekapi peal püsti seista. Ma mäletan, mustvalgest televiisorist tuli taliolümpia, suusahüpped, ma muudkui ronisin öökapi pealt riidekapi otsa ja hüppasin sealt voodisse. Mustvalge telekas näitas ainult ETV-d, mida see püüdis antenniauku pistetud traadiga, mis väänles otsapidi õhuaknast välja. Maja oli vana ja elekter käis tihtilugu poole faasi peal. Ka olid laed nii kõrged, et neid ei tarvitsenud avaruse illusiooni saavutamiseks valgeks värvida. Kaks lage olid mumeelest hallid, köögi lagi oli kollane, ja ühe toa lagi, kas võis tõepoolest roosa olla? Over and all, ta ei olnud väga igav. See on mingi kvaliteet, mida tänapäeval ehk liialt vähe hinnatakse. Ta võis rääkida ühte lugu sadu kordi, ja sedasama anekdootigi. Minu arvates oli see pigem meelelahutuslik, aga well, mina ei elanud temaga seitsmendast eluaastaśt saati koos ka. Ilmsesti oli ta palju parem isa, kui elukaaslane. Üheks ta paremaks omaduseks oli armastada pikki jalutuskäike mööda aedlinnasid ja linnalähedast loodust. 'Tis a rare thing to find enthusiasm for such nowadays.

Nii palju, kui ma mäletan ja piltidelt tean, nägi ta kolmekümnendast aastast saati umbes taoline välja, nagu lõpuski. Pikk, peenikeste käte ja jalgadega, trimmis persega, treenimata, ettekummuva maoga, käe- ja jalalabad suured, pigem vähekarvane kui karvane. Mäletan, kuidas Arks küsis mult äärmise imestusega, miks mu isa oma jalgu raseerib. Muidugi ei raseerinud ta neid, need lihtsalt olid sellised karvutud. Mu enese jalad on jällegi ebamaiselt villased. Ta kandis habet, et nägu soojas oleks, sest ta ei viitsinud seda ajada ning ka selleks, et hambutust varjata, võib-olla. Vähemalt see varjas mõnetigi. Ka hammastest oli ta juba kolmekümnendaks eluaastaks lahti. Ta proovis vahepeal ka valehambaid kanda, aga ei viitsinud. Aja jooksul ta igemed sarvestusid ja ta suutis nendega mäluda kõike peale pähklite. Habe ei kasvanud liiga hästi - põhiliselt lõua alla - aga minu arvates see sobis talle. Vuntsid olid pidevast suitsetamisest kollased. Näos olid tedretähnid, mis minu meelest ei näinud eriti välja nagu tedretähnid. Kogu nägu oli niikuinii paar kraadi tumedam, kui meie kandi inimestel tavaliselt, ja mingid maksaplekid olid kah sääl. See on mingi suht haruldane kombinatsioon, kui ma selle peale niimoodi mõtlema hakkan. Tedretähed harilikust tõmmuma naha ja tumedate juuste juures. Harilikult on teistviisi. Tõmmum nahk ja need kulmud, mis meil on, tulevad meie gruusia verest. See on mingi üleeelmise sajandi teema. Isapoolne suguvõsa on sajaga segavereline. Grusiinide kohta olen ma kuulnud ainult nii palju, et nood olla vastikud inimesed olnud ja rääkinud omavahel oma jubedat keelt, kui nad kellegagi jälle läbi ei saanud. Riietest eelistas ta oma sõnutsi „vanu ja veidraid asju”, mis tähendas reaalsuses velveteid ja kampsuneid ja safaripükse ja safarivesti (hea palju taskuid, kõiksugu värki saab kaasas tassida, ehkki kohati, kui midagi leida vaja on, on taskuid liigagi palju). Safaripükse nimetas ta aluspüksteks, kuna tõelisi aluspükse ta ei tunnistanud, pidades neid ebamugavaks, nagu minagi nüüdsel ajal teen, ja teksapükse, tosse ja sulejopesid ei sallinud ta sugugi. Viimasetel aastatel hoolitsesin mina tihtilugu talle riiete muretsemise eest. Ta lasi sellel heal meelel sündida. Juuksed olid hõredad ja kusagil musta ja tumepruuni vahepeal, juuksepiir kõrge, M-kujuline. Ta ise oleks eelistanud kiilas olla, väites, et tema suguvõsas jäid mehed enamasti juba kolmekümnendaks eluaastaks kiilaks, aga well. Ja ta käik oli hooletu, muretu, loivav.

Peale lahkumist suurest kolmetoalisest millega tal suuremat häid mälestusi ei olnud, üritas ta oma majakraamiga pisematesse pugerikesse mahtuda, mis päädis enamjaolt jõledalt ülekuhjatud ruumidega, kus on üüratult antiikmööblit ja kasutuid, kuid kauneid nõusid, muist pindu kleebivad ja on mingitlaadi träniga kaetud, ent raamatuid hoitakse pisut hoolikamalt. Pääskülas oli tal raamatukogutuba ehk kabinet, mis oli kõigist servadest raamaturiiulitega piiratud ning keskeltki riiulitega kaheks jaotatud, ning ühe raamatukoridori lõpus oli pisike laud inimesele istumiseks. Sellel oli roheline plastikust lamp, mida ta ei kustutanud ealeski. Televiisorit tal ei olnud, raadio käis nonstop klassikalainel. Muudkui vaid oli, nagu oleks pidu, või siis mingisugused pühad, atmosfäär oli rahulik, ebanärviline. Taat lõhnas koni, alkoholi ja pesematuse järele, aga mitte liiga räigelt.

Loomigi armastas ta suurelt. Koeri, kasse, kõiki. Ta nägi loomi uneski. Rääkivaid loomi. Enam kui korra. See on suhteliselt ebaharilik. Tänavalt hulkuvaid kasse adopteerida või semiadopteerida ei olnud tema jaoks mingi probleem, ja kui tal parasjagu kassi ei olnud, siis oli ta köögis jooksvate hiirtega nii ettevaatlik, et nood lõpuks ei kartnudki teda.

Kuulukse, et ta olla üks igavene räige ropendis olnud, ent minu juuresolekul ta sellega suuremat silma ei paistnud. Ka ei ajanud ta noortele tüdrukutele ligi, nagu keskealised mehed seda tihtilugu teevad. Ma arvan, et ta nägi selles jõledust. Enamjaolt oli tema reaktsioon noorele tüdrukule nagu kassipojale – helde aeg, milline ilus, noor ja sile, kas ma võin sulle pai teha?

Vahel olen mõelnud mõne ta tudengiaegse sõbra kuskilt välja kaevata ja ta käest lugusid välja pinnida, aga tänini pole selleni jõudnud. Hmh.
d

Archive 13

2012-01-27T14:55:00.000+02:00

Tervist kõik meie suured ja väikesed lugejad. Mul on väga kahju, et laulu "Fuck your brains out" mingi kupiraidi pasa pärast kuulata ei saa. Selle üle, et enamuse lugude nimi on "Tender surrender" on jällegi hea meel. Kui sa seda tüüpi veel vaadanud ei ole, tee seda kindlasti. Üks tuim ja tundetu inimene oled, kui sul tema kohta arvamust ei kujune. Otherwise, ma soovin, et teil oleks siit lähiaegadel palju huvitavat lugeda. Parimate soovidega, klassijuhataja.

MAERSK LINE - ON BOARD EDITH MAERSK

See siin ei ole Youtube Eventsi megapomm. Hoogsa muusika saatel vahetuvaid videoklippe ei tule, HMS Oceani jõuluhitt ja sinu unistus värvilisest videokompvekist jäävad seekord ära. Selle asemel luba endale veerandtund puhkust ja silmailu, lülita välja telefon, tee valmis kohv, säti padjad - sind ootab ees kõrgkvaliteedis täisekraan laevaromantikat. Me teame küll, et südames oled sa just seda igatsenud, kannatlikult kogu Steve Vai repertuaari järel - oodanud konteinerkastide vallatut läiget, libedaid põrandaid, filipiinlasi. Palun, lubage lavale töölisklassi lihtne õrnus ja - proletaarne meditatsioon. (HHin)

STEVE VAI - TENDER SURRENDER

Me kõik teame, mida me tahame, aga seda... on meil vaja. Tegelikult usun ma sensuaalsusesse, vaoshoitusse, naiselikku soojusse, tegelikult ei kuula ma enam ammu punk-muusikat. Ma usun armastusse, tõelisse armastusse. Ja kui kahetuhandeaastane permanentne revolutsioon peaks ka kunagi saabuma, tahan ma, et see kõlaks nagu Steve Vai kitarrisoolo.

The DVD includes:

• 7 Performance Videos
• 5.1 Surround & Stereo Mixes
• Alternate Video Angles
• Feature-length Commentary
• Interview with Steve Vai

STEVE VAI - TENDER SURRENDER

Ca 2001 lasi The Vainola välja oma teatrimuusika plaadi "Teatriõhtu". Mäletamist mööda oli seal palasid neljast eri lavastusest, millest - ma olen veendunud - enamus olid eriti saastad. Lavastuse mõttes, muusika oli tasemel. Isegi kui Dvinjaninov andis endast parima, et The Vainola hüvad meloodiad sõnadega ära rikkuda. "Kurjategija või põgenenud neeger, ära tule, üles poon!" taaselustas tuntud lavastaja oma laulutekstiga "Huckelberry Finni" aegse Ameerika mõned tendentsid, mida ehk poleks tasunud taaselustada. (Kujutle seda veel "nätileja laulab" lustliku huiari häälega öeldult!) Igatahes, see siin on "Argipäev" Zola "Daamide õnnest" ja sellel õnneks pole sõnu. On kaunis salongine Zola vaib ja võtab ilusti kokku kõik, mis mulle selle raamatu juures meeldis, mida ma lugenud pole. Ent mis mulle sellegipoolest väga meeldis. Kuigi ma seda lugenud pole, meeldis mulle eriti too pärastlõunane unine salongimeeleolu ja selle varjus lähenev zolalik häving, sest olgu ta neetud, kui LÕPUKS ERITI PUTSI EI LÄHE. (RK)

STEVE VAI - TENDER SURRENDER

Ma olen 90ndate kiddo. What's the matter with Smashing Pumpkins?

STEVE VAI - TENDER SURRENDER

See on selline lollakast ängisegusest õnnetundest ujuv pidu, kus kõik on kohal, keegi on saanud pappi ja kõikjal voolab rumm ja koola.

Me kõik oleme üks suur pedene sõprade perekond! Mõnus!

Samas oota. Pidu hakkab vist nagu natuke nõmedaks minema? Fuck that. Vaata - külmkapp on õlle täis.

RK fuck your brains out. SN fuck your brains out. ML fuck your brains out. HH fuck your brains out. Georgios Papandreou fuck your brains out.

STEVE VAI - TENDER SURRENDER

Näe, vaata - kultuurisündmus! See on eesti räpp, mida on võimalik kuulata. See on elu täis. Ja sellel on Saaremaa aktsent küljes. Ja see on võtnud üles selle tänuväärse ülesande, millega viimati siis tegeleti, kui ment Striidi männilaudadest kasti peksis. It's been long time a'waitin.

Kuulukse, et selle Eventsiga olid tegelt muudsugused plaanid. Kui nii, soovitan selle eelmise arhiivi otsa keevitada. Näiteks.

Arbuusisuhkrust perse

2012-01-25T23:01:00.000+02:00

Mihkel Kunnus, TÜ, 2006

Budismi esimene õilis tõde on: elu on kannatus.

(Tundub, et paalikeelne dukkha tähendab rohkem sellist aktiivset rahulolematust; eesti keeles on sõnal „kannatus“ tugevamad assotsiatsioonid füüsilise piinaga ja valuga. Kannatuse all on mõeldud siin rohkem närivat rahutust, mitte füüsilist valu. Nt Onegini spliini nimetamine kannatuseks võib tekitada eesti kõrvale pisut võõristust).Omistatud Buddhale, Dhammacakkappavattanas:

“See aga, mungad, on õilis tõde kannatusest. Sündimine on ju kannatusrikas, vananemine on ju kannatusrikas, haigus on ju kannatusrikas, suremine on ju kannatusrikas, samuti on kannatusrikkad mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga valmistab kannatusi ja eemalolek meeldivast valmistab kannatusi. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse koostisosa valmistavad kannatusi.” ( „Budismi pühad raamatud I“ 2004 Tartu lk 13-14)

See sisaldab ka (tunnetuslikku-kogemuslikku-fenomenoloogilist) seisukohta, et õnn on kannatuse puudumine, mitte iseseisev olemisviis. Saab ju mõelda ka teistpidi (nagu Aquino Thomas nt), et elu on rõõm ja kannatus on sellest kõrvale kaldumine; et kannatus on hälve ja viga, mitte normaalne olek.

Esmapilgul näib, et on täielik sigadus kellelegi sisendada suhtumist, et elu on kannatus; see oleks kui tappa elurõõmu, hävitada üldimperatiivi “positiivset ellusuhtumist!” vms. Sellest esmapilgust piisab, et budism kõrvale praakida.

Kristluses laiutab pärispatt. Pärispatt käib vastu inimeste moraalsetele veendumustele – „Kuidas saab ilmsüüta beebike olla patune?!? TA POLE JU MIDAGI (HALBA) TEINUD!“ See filigraanne argumentatsioon heidab kristluse ühe nietzscheväärika inimese ellusuhtumiste hulgast välja. Kiirelt.

Esimene seisukoht tundub masendav ja teine ebaõiglane. Seda esmapilgul. Pealegi kasutavad mõlemad doktriinid nii igandlikku sõnavara, et neil puudub korraliku demütologiseerimisprogrammita igasugune šanss järelnüüdsete isaprantslaste paabulinnuliku sõnaloome kõrval.

Ometigi võib esimene samm budistlik-kristliku (siin mitte kristlust ja budismi samastades, vaid ühisosa välja sõeludes) arusaamise suunas kõlada lausa lööklauseliselt lihtne ehk - parafraseerides kultusbändi Ace of Base -

Elu on perse.

See esmapilgul vulgaarne metafoor kätkeb elu ambivalentsuse kõige lihtsamini mõistetaval moel. Kas elu on ilus/hea või halb/põlastusväärne? Et sellele küsimusele vastata, et mõista elu, on üpris mõistlik ja zen asendada sõna „elu“ sõnaga „perse“.Elu on perse.

Kaunis, aga sealt tuleb palju paska (olen kuulnud omistatavat selle tabava metafoori ühele Norra gay-hard-rock bändile (või oli see hard-gay-rock?)).

Inimestele siiski enamasti meeldivad persed. Nad vaatavad järgi ja vilistavad, sest nad on unustanud, et sealt tuleb paska. Kui inimeste käest küsida, kust pask tuleb, siis nad kõik teavad, et persest. Aga kui nad tagumikule tunnustavalt järgi vaatavad, on nad selle unustanud. Lihtne.

Õnnelikkus on ebameeldivuse unustamine.
Soe malbe tuulehooke avatud aknast, tsikaadisirin segunemas Richard Claydermani surematu virtuoossusega, küünlaleek murdumas veinipunas – ja õhulises siidis vouglev persik. Playboy hüpnoosiseansid on esteetika triumf mõistuse üle, vormi selgeim võit sisu üle – see on perse, mis on falsifitseerinud pasa.

Siinjuures pole tähtis selle mainstream-heteroerootika kitšilikkus või mittekitšilikkus, ega ka see, kas erutus on huumori või seksuaalsuse valdkonda kuuluv, vaid just täielik sita kohalolematus.

Elu on estetiseeritud pärak. Kes paremini estetiseerib, see õnnelikumalt elab. Parandan – kelle ihu paremini estetiseerib sita, sellel õnnelikum elu. Walt Whitmani ja Jaan Oksa ei erista teoreetilised veendumused, vaid füsioloogia. Okserefleks sitahaisu peale pole žest, pole arvamusavaldus, pole seisukohtade eksplitseering – see on ihu reaktsioon.

„Kui mu silme alla või huultele satub piimanahk – mis on ju nii kahjutu, õhuke nagu sigaretipaber ja armetu nagu äralõigatu küüned –, nöörib spasm mu kõri ja magu, kõhtu, kogu sisikonda, kisub keha krampi, pressib välja pisarad ja sapi, paneb südame taguma, otsmiku ja peopesad higist pärlendama. Pööritus võtab mul silme eest uduseks, iiveldus kisub mu selle piimakoore ees pingule“ (Kristeva 2006:15)

„Disgust incorporates its objects so deeply into consciousness that they become components of visceral, bodily aversion, thereby dramatizing the potency with wich such emotions attach us to the world.“ (Korsmeyer 1999:62)

Aga sitt ei kao kuhugi. Oma sita eest ei saa põgeneda. Saab peita ja varjata. Jätta muljet, et sinu seest sitta ei tule.
WC on TAZ* par excellence.
Üks ja ainus.
Iga TAZ on olemuselt WC, aga mitte selles mõttes, et see on koht, kust tegelen oma puhtpersonaalse sitaga, vaid ruum, mis on mõeldud sita tajuulatusest ära viimiseks.Klosett uhub ära me sita nagu süütu talle veri ohvrialtaril me patud.

* TAZi (The Tepmorary Autonomous Zone)kontseptsioon pärineb Hakim Bay samanimelisest artiklist
http://www.hermetic.com/bey/taz3.html#labelTAZ
Kõige üldisemalt - TAZ on selline aegruumi lokatsioon, kus kehtivad teised reeglid nt diskosaalis kehtivad teised reeglid, kui tänaval (eriti mis puudutab seksuaalseid lähenemisi nt); TAZi alla käib hipikommuun, bordell, privaatriik troopikasaarel, kasiinolaev rahvusvahelistes vetes, enda magamistuba, erakukoobas, WC jne.. ka teadvusseisundi teisenemine nt joove, eufoorilisus, enesedramatiseering, mängurõõm jns käivad TAZi juurde

„Klosetipotid moodsates vannitubades tõusevad põrandast nagu valged vesiroosid. Arhitekt teeb kõik, et keha unustaks oma häda ja et inimene ei teaks, mis sünnib tema sisikonna jäätmetega, kui nende kohal lööb kohisema reservuaarist ägedasti valla lastud vesi. Kanalite torud, kuigi nad on ajanud oma katsesarved meie korteritesse, on hoolikalt varjatud meie pilkude eest ja meie ei tea midagi Veneetsia nähtamatust roojast, mille kohale on püstitatud vannitoad, tantsusaalid ja parlamendid.“ (Kundera 1992:96)

Unustaks!
Ometi on käskiv kõneviis sõnast „unustama“ üks näide grammatika barbaarsest egalitaarsusest ehk kanapimedusest vormide kohandamisel verbidele.

Kui kellelgi on sitahäda, siis ta ei saa seda lihtsalt ära unustada! Think positive! my ass!

Aga vandlipeldikus konutajad justkui keelduvad mõistmast, et sitahäda pole teoreetiline positsioon.

Kogu selle kõikehõlmavus-ambitsioonika ja punkti-ihara („töö lõpp“, „ajaloo lõpp“, „suurte narratiivide lõpp“, „oleme jõelt jõudnud ookeanile“, „kõik on suhteline“ jne.) postmodernistliku ABCga võib häda pärast perset pühkida.

Sest sitt ei ole filosoofiline probleem. Perse pole teoreetiline seisukoht, perse on elu. Sitt pole moraalne igand st seda ei saa kõrvale heita nagu moraalset igandit – sitt on elu. Sittumine pole traditsioon! hoolimata sellest, et kõik seda nürimeelse järjekindlusega kordavad. Päevast päeva.

Dekonstrueerida metabolism, pöörata ümber binaarsete opositsioonide hierarhia! Topi sitt perse tagasi ja köhi kalamarja, oo jacques, jacques... ära liialt pinguta, sitt võib püksi tulla!

Sitt pole ka elu põhiväärtus või konservatiivide tsementeeritud arhaism... sitt ühendab. Kõik situvad.

Ja võib sügavalt kahelda, kas nukleoproteiinide konglomeerumisprintsiipidele jõuab kohale, et suured narratiivid on täiesti lõplikult out ning modernistlik edasi! evolutsioneerumine poolautonoomselt jäsestatud soolepaksendi vertikaalsest versioonist on põlastusväärne taipamatuse inerts.
Ka ontogeenes.

Sitt pole eetiline kategooria; nagu ka pärispatt pole eetiline kategooria(de facto on muidugi mõlemad pahatihti eetilised kategooriad).
See ilmsüüta lapsuke situb ennast täis ja lõugab siis, mis hirmus, sest tal on halb olla. On ilmne, et tõesti-tõesti - seda moraalselt hukka mõista on kohatu, sest sittumine pole lapse tegevus (kuigi keel väljendab seda tegevusena), vaid omadus, omadus nagu mass või ruumala ja see omadus põhjustab kannatusi. Mingi ajani proovib ema mõistatada, kuidas leevendada lapse kannatusi, hiljem peab inimene sellega ise hakkama saama – mõistatama, pakkuma huupi, mis võiks teha olemise puhtaks, kuivaks ja muretuks; järgima kultuuris leiduvaid õnnelikkusstsenaariume.

Öelda, et inimene on pärispatune, pole süüdistus või moraalne etteheide, see on faktinending.
Moekamate metafooride kasutamine võib mõjuda küll atraktiivsemalt, ent see pidev järelnüüdne ümbersõnavatramine disproportsioneerib arusaamu inimkonna arengust st kus kohas on arenetud ja kus kohas ei ole.

Eufoorilise härdusega elati kaasa esimestele kosmonautidele, lauldi reipaid oode läikivatele skafandritele, milles eesrindlikud progressikangelased end bukvaalselt täis sittusid.

Mõned näited (millega ma ei taha väita, et „pärispatt“ neist kuidagi õigem või autentsem, saati semantiliselt pädevaim oleks, puhtisiklik antipostmodernne maitse-eelistus) :

Lacan nimetab pärispatu objekt a-ks, mis on puudumine, puudujääk ise; soov, iha, mis erinevalt vajadusest ei saa kunagi rahuldatud. „Meis endis on midagi puudu ehk William Jamesi sõnadega “there is something wrong about us as we naturally stand“ või teisisõnu, meis on pärispatt“ (Masing 2006:367)

Igatsus kauge ebamäärase, sõnastamatu õnne järele on üheks läbivaks teemaks geniaalse Andrei Platonovi teostes.

„Ma ei tea isegi. Mul on kogu aeg tunne, nagu oleks eemal kaugel midagi erilist, kas mingi tore muinasjutuline asi või, ja ma elan, meel haige.“ (Platonov 1988:63)

Platon põhjendas seda olemuslikku puudusetunnet kunagise tervikinimese poolekslöömisega – see igatsus on oma teise poole otsimine (see müüt on praegu seksjalinn jms kontingendi hulgas valdav.)

„Ma olin veendunud, et MILJONITEST valitud ühe naise nahk ja huuled on midagi IGAVEST ja et just see erootiliselt värvitud ilu täidabki valutegeva tühiku, mis loodus juba geenide kaudu mulle kaasa on andnud.“ (Unt 1985:394)

Katoliiklik mõttetraditsioon (mis muidugi kardinaalselt erineb institutsionaalsest katoliiklusest) eesotsas Augustinusega põlistas patu metafoori – inimene ei saa enne rahu, kui Jumalas (Augustinus 1993:3) ja patt ongi eemalolek Jumalast ning inimene sünnib Jumalast eemale (sarnasused Lacaniga on väga suured).

Freudi metafoor on hea.Seksuaalsus on vast parim ja mõistetavaim metafoor või vorm sellele närivale pingele, olemuslikule rahutusele, mis me liha pärib looduselt.
Elu on igatsev aine, aine, millel on midagi puudu. Elu on rahutu aine.
Elu on kiimas aine, elu on aine libiido.
Elu on aine kannatamine, kannatamatu aine.Kannatusel võib olla palju juriidilisi pretensioone ainele, aga kas aine on parandatav?
Usk, et on, on palve.

Tihti seostatakse usku mingi rituaalse koogutamise, põhimõttelise intellektuaalse nürimeelsusena, vaimupimeduse ja mõistusliku küündimatusena (nn “söekaevuri usk” Zolalt, “teo-orja usk” Tolstoilt jms); vestlemist krutsifiksiga jne. See kõik muidugi on olemas, aga ei puutu praegu kuigivõrd teemasse.

Usk on kõige loodetava olemus ja nähtamatute asjade olemasolu tõestus, ütleb Paulus (Hb1:11). See on juba päris hea määratlus.

Usk on lootus mingile käitumisviisile, mida käies kannatus kaob; kusjuures enamasti eeldatakse, et lõplikult. Usu kõige sügavam juur on - (jääv) õnnelikkus on võimalik.

Nagu võib väga hästi arvata, on ateistlikult positsioonilt lähtudes ja intellektuaalseid vahendeid (nt empiiriale tuginevat induktsiooni) kasutades see pehmelt öeldes vähepõhjendatud, et mitte öelda täiesti põhjendamatu seisukoht.

Milliste praktikatega see jääv õnnelikkus (ehk Jumalariik ehk Nirvaana) saavutatakse, on juba teisene, aga mitte vähem oluline usk, püritakse Nirvaanasse, jõutakse alati TAZi.

Paljud täiskasvanud st inimesed, kes lõpetasid mõtlemise pärast gümnaasiumit/ülikooli, usuvad enamasti (täiesti rortyirooniavabalt), et see Jumalariik ehk aine rahutuse kadu on saavutatav Selle Õige poliitilise ideoloogiaga (tuleb lihtsalt need kuradi antagonistid maha tappa!) – olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes, aga igatahes - neist juppidest, mis maailm meile on andnud (selline inimene sellises situatsioonis), on põhimõtteliselt võimalik kombineerida “õitsev ja õnnelik ühiskond”

“… selles optimistlikus vaateviisis, mis näib olevat tugitalaks suuremale osale metafüüsilisest ratsionalismist ja mille järgi kõik head asjad on tingimata ühitatavad ning seega vabadus, kord, teadmised, õnn ja pitseeritud (lahtine?) tulevik on vähemasti ühitatavad, kui mitte koguni üksteisega süstemaatiliselt kaasnevad. Antud väide aga pole sugugi enesestmõistetavalt tõene kasvõi ainult empiiriliselt vaadatuna. Õieti on see vist üks kõige vähem põhjendatud veendumusi, mida süvatõsised ja mõjuvõimsad mõtlejad on eales on hellitanud.” (Berlin 1998:232)

“Ühel hetkel mõistsin, et kõigile neile vaadetele oli ühiseks platonlik ideaal: esiteks, et sarnaselt teadustele pidi kõikidele ehtsatele küsimustele leiduma üks ja ainult üks tõene vastus; teiseks, et peab leiduma usaldusväärne tee nende tõdede avastamiseks; kolmandaks, et need tõesed vastused, olles leitud, peavad paratamatult üksteisega kokku sobima, sest me teame a priori, et üks tõde ei saa olla vastuolus teisega ja et neid on võimalik piisava ennast salgava pingutusega ka Maa peal ellu viia.” (Berlin 2002:328-330)

“Miks toetavad need [totalitaarsed] ühiskonnafilosoofiad tsivilisatsioonivastast mässu? Milles seisneb nende populaarsuse saladus? Miks meelitavad ja võrgutavad need nii paljusid intellektuaale? Mulle tundub, et põhjus peitub selles, et need teooriad väljendavad sügavat sisemist rahulolematust maailmaga, mis ei ulatu, ega saagi ulatuda, meie moraaliideaalideni ja täiuslikkuseulmadeni.” Karl. R Popper

“Ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /…/ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi.” (Masing 1995:72)

“Päälegi, kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest “tegelikkusest”, aga viibimine praeguses ontlikus “seedimis-elus” selles maailmas, on veelgi mõttetum. /…/ Haigused, vanus ja surm on ometi paratamatud, kuitahes kaunisti inimene oleks söönud, kuitahes kenas korteris oleks elanud, mistahes seltskondlik positsioon tal oleks, ja mistahes tõekspidamised tal oleks. Need teda ei päästa.” (Masing 1995:118-119)

Berlin on üks, kes märkab, et nende tegevust ajendab usk (“teame a priori”); Popper väljendab resigneerunud antievangelismi – “ega saagi ulatuda”.

Uku Masing üritab inimestele selgeks teha, et pole mõtet tegeleda teisejärguliste asjadega.
Ideoloogiad on “loodetava olemus ja alles nähtamatute asjade tõestus.”

See printsiip on inimkäitumises väga üldine ning oma usu vastu toimijate vastu ollakse erakordselt julmad. Seda on olnud inimene alati.
Nt. kommunistid uskusid, et nende käitumispraktika on tee lunastusele ja olid teisitimõtlejate ehk usupimedate ehk ketserite vastu erakordselt julmad. Ja natsid. Või kesiganes.

Usk on lootus; lootus, et see tee kaotab kannatuse ehk rahulolematuse. Neid teid nimetan edaspidi lunastuspraktikateks.

Ja millesse usutakse? Ideoloogiatesse, töösse (Vargamäe Andres ja protestantlik tööeetika), enesepiitsutusse jne.

Laialt levinud on Mammona kultus ehk raha st rikkus lunastab ja toob rahulolu; teiseusksed irvitavad - õnne ei saa osta!;
usutakse, et au ja kuulsus lunastab ja tagab õnnelikkuse ehk rahulolu (eks see ole osalt seotud surematuseihaga; jätta oma nimi pärast oma surma („saada surematuks“) ühiskonna metafüüsilisse eksistentsi; osalt vist ka tung oma mina laiendada);
usutakse, et eneseteostus lunastab (st olla mingil alal teistest parem; kattub osaliselt eelmisega);
usutakse, et teadus lunastab – sellest võiks palju rääkida; siin on spetsiifilisi sekte geenitehnoloogiast ja memeetikast nanotehnoloogia ja termofusioonini, aga see pole praegu oluline.

Loomulikult ei saa kõrvale jätta ka neid lunastuspraktikaid, millest rääkides kasutatakse sõna “religioon” selle tavapärases mõttes. Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab ajuti me ihu patu, aine näriva libiido, mille saab nüüd ära hõõruda vältides uusi kannatusi, või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

Aukartus elu ees?
Pff!

“Siis aga katkestas sulni rahu kellegi köhatus, ja sellest piisas, meenutamaks teile, et see ime sai sündida üksnes privilegeeritud, müra eest hoolikalt kaitstud paigas. Väljas kägisesid vankrid, kriiskas nüpeldatav eesel, tapamajas ammusid või korisesid agoonias veised, halvasti toidetud ja hooldatud lapsed vääksusid hällides. Siin-seal surid inimesed, nagu toona mestiits, vandesõna verest niiskunud huulil. Haigla marmorlaual kisendasid patsiendid. Kusagil, võib-olla tuhande miili kaugusel idas või läänes kõmisesid lahingud. Tundus skandaalne, et kõik see kokku, see hiiglaslik valukarje, mis meid tapaks, kui see mingil hetkel korraga meie kuulmeisse tungiks, võis eksisteerida üheaegselt selle õblukese õnnenirega.” (Yourcenar 2006:63)

TAZ?

“Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte. See lihtsalt peab nii olema.” (Dawkins 2000:145-146)*

TAZ?

„Meie kõigi elutee lõpp on paratamatult surm, meie pilk paratamatult temale suunatud. Kui ta meid kohutab, kuidas on võimalik ilma palavikuvärinata sammugi astuda? Pööbel leiab abi sellest, et ei mõtle üldse surmale. Kuid millist loomalikku nürimeelsust läheb küll tarvis, et püsida nii labases sõgeduses?“(Montaigne 1988:18)

et püsida TAZis?

„Me kõik põgeneme alailma reaalse tegelikkuse eest. See on Homo sapiensi põhiline määratlus.“(Fowles 1988:87)

TAZi!!!

* Viimane lause – „See lihtsalt peab nii olema“ on muidugi ehe vanatestamentlus ja antievangelism, mis on veider paatos ühelt ortodoksselt täppisteadlaselt. Kristlusele on ette heidetud hoolimatut suhtumist loomadesse (nt erinevalt budismist). Minu arust on see alusetu. Kui keegi üldse on lunastuseks ehk lõplikuks persepühkimiseks võimeline, siis on see inimene (siin mitte tingimata bioloogiline taksonoomia – homo sapiens sapiens) ja kui inimene on piisavalt kaugele jõudnud, siis oskab ta ka ehk loomi aidata (praeguste tendentside põhjal prognoosides läheb sellega veel vääga kaua aega, kui enne sootuks ära ei arene, oma tehnokraatlikus vaata-millise-pommi-ma-tegin-eufoorias).

“Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm 8:19-22

Üks levinuim lunastuspraktika Mammona (olmemugavuse ekstrapoleerimine lõpmatusse) kummardamise kõrval on teine inimene. Loomulikult See Õige.

Mingi hetkel inimlapse vanad õnnelikkuspraktikad (šokolaad; luba olla õhtul kauem üleval jms) ei tööta enam, hinge hakkab vaikselt taas murendama rahulolematus ehk kannatus (dukkha), ei ole enam hea olla, hing hakkab tundma kutset lunastuse järele; peab juhtuma midagi, mis teeb kõik heaks. Varsti saab selgeks (kultuuriruumis ringlevatest õnnelikkusstsenaariumitest), et see, mis kõik heaks teeb ehk lunastab ehk päästab patust (mis identifitseeritud üksilduseks) on Armastus – TAZide TAZ.

„Ja see, et ta sai oma Semjonile või Jevsevile lähedaseks seepärast, et tal oli raske elada, et häda ja igatsus piinasid teda, ei õigusta, vaid just kinnitab tema tunnet. Kogu armastus tuleb hädast ja igatsusest; kui inimene millegi järele puudust ei tunneks ega igatseks, ei hakkaks ta iialgi teist inimest armastama“ (Platonov 1974:433)

“Ning kui inimene armastas, siis eksisteeris keegi, kellele töötada, kelle ees elus võidelda. Siis ei pruukinud vist enam piinelda mõistatuse ees, mida teha inimkonna kui terviku hääks. Siis tuli teha igapäevast tööd, et saada leiba ja väikesi mugavusi naisele ja lastele. Egoism omandas mingi pühitsuse muutudes perekonnaegoismiks. Armastuse nimel tundus isegi õigustatud soetada teatud mugavuseraasukesi keset ümbritsevat puudust… Nii püüdis ta uskuda, et armuvahekord pakub kahele mingi joovastava unelmelu, mida ollakse õigustatud kaitsma väljaspoole mõõdukalt hoolimatute vahenditega. Suur kirg pidi ta lunastama südametunnistuse hüperpeenusest ning kahtlevast hingenärimisest, nii, et kord advokaadina või kohtunikuna ta võiks teha rahulikult oma tavalist kutsetööd, piinamata end igasuguste halbade võimaluste mõlgutamisega. Armastuse oopium ja lastes avanevad lootusperspektiivid pidid tegema talutavaks enda ja ümbruse poolikused. Siis ei läheks hingele enam valusalt korda valge ja punane võimuiha, võitnud rahvaste hirm ja võidetute prestiižiküsimus, siis ei erutaks enam eriti ei mürkgaaside ega uute relvade leiutaminegi, mida rahvad pidasid rõõmustamis- või kirumisväärseks, vastavalt sellele, kas leidus tehti omal või võõral maal.
Väikeste eluksvajalikkude ainult peenele psühholoogile ilmsete igapäevavalede vabandamiseks oli kirgi samuti vaja. Armastus, lunasta meid! nii kisendades oleks tahtnud juua end purju üksteise huulil, hoida kinni vastamisi teineteise silmad, et mitte näha enda ja kogu maailma pori.” (Anvelt 1936:138-139)

Seda julma erootilis-romantilist egoismi, mida jutlustavad armastuseks (vastandina normatiivsele 1Kr 13:1-13) ilmalik kirjandus vist alates Dante “Vita nouva’st”, mis ägenes järsult romantismis, sõgenes brontёaanas ja Lawrence’is, süvenes ja põlistus tänapäeva kirjanduses, seebikates, filminduses, on muidugi raske lunastavaks pidada, õite lühildane TAZ, mida tõestab ka lahutuste statistika ja mille füsioloogiat on meeldiva kontsentratsiooniga lahanud Lev Tolstoi jutustuses „Kreutzeri sonaat“ (Tolstoi 1958) (vt ka Bergman 1978)

„Mõistus ei jõudnud alaliselt kestva vastastikkuse vaenulikkuse [dukkha] põhjusi küllaldaselt sepitseda.“ (Tolstoi 1958:34)

„Armastusest on saanud obsessioon meie kultuuris. Filmid ja raamatud muust ei räägigi. See tähendab, teda pole; seal, kust teda otsitakse, on pimedus on tühjus. „Ma armastan sind“ tähendab tegelikult „Armasta mind!“, võta mind enda peale, tühista mu koormav valutav mina! [lunasta! Tühista pärispatt ehk aine rahutus] Aga teise mina valutab niisamuti, temagi tahaks selle ära anda, ja temagi ei oska.“ (Nigov 2002:206)

„Armastus on kujutlus, et teine võtab su enda kanda, kogu su mina, su elu. Aga teine ootab sinult sama ja kummagi ootus ei täitu.“ (Nigov 2002:133)

Julmus on sellise armastuse (nagu iga muu lunastuspraktika) ütleks lausa lahutamatu, komponent. “Lolita” on üks täiuslikumaid kirjanduslikke näiteid sellest. Millisest metafüüsilisest kirest, ihast, täielikust pühendumisest ja poeetikast on kantud Humbert Humberti armastus! „Lolita“ lühitutvustus (Nabokov 1990:255):

“Variserid on lugu vananeva mehe kukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks.”

Variseride šokeeritus on loomulikult viide pedofiiliale; see variseride moralism pole siin kuigi, et mitte öelda üldse, oluline. “Ehedam armastusromaan”. Humbert Humberti armastus on selles oluline. Kuidas ta armastab? Just selliselt - “Oo maailm, ma ei hooli millestki peale oma armastuse!”, rahumeelselt plaanitseb ta Lolita ema mõrva, kui see ähvardab ta armastuse teele jääda jms. aga, mis kõige tähelepanuväärsem - oma armastuse nimel ei hooli ta isegi oma armastatust. Ta armastab oma julma ja egoistliku armastusega –mis ometigi meile nii kaunis näib! – hoolimata kõige vähematki oma armastatust. Ta ohverdab Lolita – oma nn armastatu- elu kõhkluseta oma armastuse altaril; H.H. teab suurepäraselt, et ta sureb aastakümneid enne Lolitat ja Lolita jääb temast maha rikutu ja lastetuna, võimetuna oma armastuseks ja õnnelikkuseks – aga ta ei hooli, ta isegi ei mõtle eriti sellele – tal on tema armastus. On vaid õnnelik juhus kui selline julm ja egoistlik armastus on (mõnda aega) vastastikune (ja koos ei hoolita kogu ülejäänud maailmast, perekonnaliikmete ahastusest vms – see on tavaline seebikaterida).

„Sitt ja Jumal on ühendamatud /.../ Valentinus, Gnosise suur meister teisel sajandil, et seda neetud probleemi lahendatuks pidada, kinnitas, et Jeesus „sõi, jõi, kuid ei roojanud““. (Kundera 1992:149)

Pole hullemat blasfeemiat kui peeretus kesk kohtingut.

Sita pilge pühaduse üle, pasa jahvelik hõige kui maisuse hävimatuse meenutus. „Sinus endas on palju rooja, naudi siis juba seda! Unusta sitahimustaja, võõras pasakott!“ (Šantideva 1982:51)

See ei ole kaljurahn, mida tõugib päevast päeva mäkke pattulangenud Sisyphos, vaid puhtpersonaalse sita kasvav kängar.
Mitte Sisyphos, vaid skarabeus.

Isegi üle oma varju saab hüpata, kui lambid õigesti sättida, aga perse eest küll kuhugi põgeneda pole. Elu on persega aine.Ja kui keegi tõstab mässu Aine seaduse vastu ja keeldub sita tootmisest, siis Aine saadab talle palju kannatusi. Sest elu on sittuv aine ja kes ei situ, peab surema. Võib „jõuda täiesti paratamatute loogiliste kombinatsioonide teel täiesti vastikute järeldusteni ikka sellel samal teemal, et kivimüürigi puhul oled justkui sina ise milleski süüdi, kuigi teiselt poolt on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusesse tarduda, mõlgutledes selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla. /…/

Teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab; looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu kannatate ikkagi teie, ja mitte loodus.“(Dostojevski 1971:13-14)

Inimene sureb oma sita sisse.
Sitt on parem unustada.

Inimene situb planeedi täis.

Loodus tõmbab vee peale.
Ka Noa situb.

Lapski teab, et õun teeb kõhu lahti, mitte silmad.
Nad pasandasid Eedeni täis.
Rohkem polnud vajagi.
Mao needus.

Oma sita eest ei saa põgeneda, TAZ on puhtpersonaalse peristaltika ja rakumetabolismi ajutine halastus.
Saab unustada sita, selle tegemise ajal; kuniks metabolismil on tegevust.
Aine eest ei ole kuhugi põgeneda. Tool (TAZ) võib olla kuitahes mugav, sellel istutakse alati perse peal.

Midas itta läände

põhja lõuna

läks

meelen kuldne kodukotus

Anvelt, Leo 1936 „Eluhirm“ Noor-Eesti Kirjastus
Augustinus, Aurelius 1993 „Pihtimused“ Logos
Bergman, Ingmar 1978 „Stseenid ühest abielust“ LR 36-37
Berlin, Isaiah 1998 „Valik esseid“ Hortus Litterarum
Berlin, Isaiah 2002 „Ideaali püüdlus“ kogumikus „Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid“ koost. Jüri Lipping; lk 326-341
Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” Tartu; Ilmamaa
Dostojevski, Fjodor 1971 “Ülestähendusi põranda alt” LR 48-49
Eliot, T.S. 1997 „Valitud esseesid“ Hortus Litterarum
Fowles, John 1988 „Prantsuse leitnandi tüdruk“ Tallinn
Kundera, Milan 1992 „Olemise talumatu kergus“ Monokkel
Korsmeyer, Carolyn 1999 „Disgust“ Filozofski vestnik, XX (2/1999 –XIV ICA), lk 43-62
Kristeva, Julia 2006 „Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist“ Tänapäev
Masing, Uku 1995 „Budismist“ Tartu, Ilmamaa
Masing, Uku 2006 „Uskuda, elada“ Tartu, Ilmamaa
Montaigne, Michel de 1988 „Sellest, et filosofeerimine on surema õppimine“ LR 51-52 lk15-33
Nabokov, Vladimir 1990 „Lolita“ Tallinn
Nigov, Anton 2002 „Harjutused“ Tallinn
Pasternak, Boriss 2003 „Doktor Živago“ Varrak
Platonov, Andrei 1974 „Kojutulek“ kogumikus „Vene Nõukogude novell“ Eesti Raamat
Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29
Šantideva 1982 „Bodhitšarjavatara“ LR 3-4
Tolstoi, Lev N. 1958 „Kreutzeri sonaat“ „Kogutud teosed“ kd XII lk 5-85
Tolstoi, Lev N. 1996 „Pihtimused“ Kuldsulg
Unt, Mati 1985 „Valitud teosed 1“ Eesti Raamat
Yourcenar, Marguerite 2006 „Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik“ LR 13-15

Loose some steam Bennet

2012-01-20T10:37:00.000+02:00

Suur A

„When she sings, it’s okay. I got lost on the way. But I’m a supergirl, Supergirls don’t cry.“ Reamoni kuulan. Indias olen. Kruvid logisevad.

Indias on suitsudega sitasti. Kõik, mida siin myyakse on kohutavalt kange ja hästi sitt. Nagu nii sitt, et kui ma koti põhjast pooliku punase Leek’i leidsin oli see nagu plokk davi kingiks saada. See kehv suits teeb hääle napakalt käredaks ja annab nii kinnise köha, et sa pead endale hommikul vastu rindu taguma, et käima minna. Peale sigarettide on veel „Bidi“. Bidi on kergelt narkootilise toimega, tubakalehe sisse keeratud pläru, mida myyakse 20 tykki rullis. See maksab eesti rahas ca 2 kulli. Kohalikud ise on Bidi’st täiesti sillas, nad kutsuvad seda Desert Marlborough’ks ja hoiavad sellega nii salapärast minekut, nagu oleks Bidi for hindus only ja sina, valge sitt, should feel special just for knowing about it. Mina nende vaimustust ei jaga. Bidi on väga kange, õudselt pudenev, pidevat syytamist vajav haisev junnike. Seda on vaev tõmmata. Pärast kuute Bidit nead sa ennast maapõhja, et sa yhtegi pakki suitsu ei ostnud. Mis puutub narkootilisse toimesse, siis see on tõesti õhkõrn ja seda võib kirjeldada kui „mild light-headedness“. Pole suurem asi.

Meie autojuht lubas meile Goas nii puhast kokat funksida, et seda pole palja silmaga näha. Ma ei usu, et see saab juhtuma.

Me oleme täna esimest korda hotellis, kus on bassein (ja teist, kohas kus on soe vesi), Igatahes homme kavatseme me basseini ääres logeleda ja gringosid mängida.

Ma yritan nuputada välja plaani, kuidas kahte ylinunnut relva eestisse tuua. Need on paarisrelvad, sellised allapoole kõverduva teraga, pikad, Tiibeti sõjanoad. Näevad Elyytilised välja. Nagu Halo pildil Sinod’ist.

Aaa...meelde tuli. Yks asi, mis suitsetamisega Indias hästi on, on piirangud. Sa ei tohi suitsetada bensiinijaamades. Kui sa tankimise ajal uksest välja vaatad, saad aru, miks. Pumba tihenditest pritsib bensu kahte lehte, kõik kohad on bensu täis, autojuht ja tankija-mees seisavad rahulikult bensuloigus ja vaatavad kuidas bensu maha läheb. Ja nii kõigis tanklates. Sa ei tohi suitsetada bensiinijaamadest, sest muidu saaksite te kõik surma. Kohe kui sa yhe ette paned - „plõks“ - kõik on surnud. Peale bensukate on veel templid ja see on kõik. Templid on ka suva, sest seal ei jõua niikuinii mingit suitsuhimu tulla. Igalpool mujal tee nii palju kui jõuad, ja ma jõuan...aga mitte enam kaua sest, et sigarettid, mida siin tõmmatakse panevad punase marbsi tunduma kui sooja, magusa tuulekese su kõris. Brändid nagu „Porai“ ja „Four Square“ suudaksid valge eurooplase, meie tempo juures 3-4 kuuga käekõrval hauda viia.

Täna me sõitsime palju mägedes. Liiklus kitsatel mägiteedel on täiesti eraldi kogemus...nago ka MEO-5-DMT nagu ma kuulnud olen. Suvalised, puusakõrgused treilerid, kuhu on LAHTISELT peale pandud 4-5 tonnine marmori kamakas. Möödasõitudel sa näed, et treileri kõik kolm silda on raskuse all kaardunud ja marmorikamakas loperdab lõbusalt. Sa jõuad endale kinnitada c’mon, this is India – they probably know what they are doing, kui nurga tagant ilmub äkitselt teele just nähtut marmorikamaka suurem vend (või isegi Isa), mis on treilerilt plehku pannud. Juht rebib rooli järsult paremale, väldib Kindlat Surma (ja vastu tulevat tsisternautot) ja hetk hiljem alustab möödasõitu järgmisest treilerist. Marmori kamakate transpordiga seotud avariisid on palju. Kõhedalt palju.

Sooja vee ja riietega on sitasti, me näeme välja nagu karvased pasakäiad. Ilmselt yritame homme pesupäeva teha. Ja kui meil muna (ja habet) jätkub, siis india habemeajaja juurde minna.

Nägin tyypi, kes sylitab sulle ketsi peale, haarab siis sul varukast kinni ja pakub, et ta koristab selle läbu 5 ruupia eest ära. Pedekari.

Sir Arks ja Sir Sahvka – Valged Inimkuningad, Pushkar.Öösel.

PS. India „Pealtnägija“ tahab pikade, blondide juustega mehega intervjuu teha.

You could totaly see her shoulders man

2012-01-19T09:08:00.002+02:00

Megaigav palee

Minu Kodukandi Poistele R-Boy’le ja Mad Dog Martinile.

No maeivõi. Sao – drunk and laaazy, kogu see kirjeldus vastas suht täpselt siinsetele kohalikeke. Siin Indias ei ole eriti sellist töö kultust. Töö ei ole au sees. Lebotamine on. Kell pool seitse tõuseb päike, kella 10.-ks veetakse ennast uksest väja ja hakkab mingi liikumine toimuma. Mis iganes ametiga tegemist ei ole, suitsupausid käivad iga 10 minuti tagant. Iga poole tunni tagant võetakse „niisama perse peal istumise paus“ ja molutatakse see maha. Valgel ajal tänavatel käies, maanteed mööda sõites ja yldse liigeldes, märkad sa, et kõik kohad on täis inimesi, kes ei tee mitte midagi...nad lihtsalt lebotavad mingi yhe või teise asja otsas. Ja iga tyybi kohta, kes midagi teeb (hoiab näiteks kõblast käes) on alati 4-5 tyypi, kes poolkaares ta ymber jauravad, suitsetavad ja VEDELEVAD niisama. Nad on oma lebo muide täielikult käima saanud. Päike kypsetab, iga nurga peal on „lebotid (statsionaarsed välivoodid)“, mingid räpasemad vaibad, mini-lõkked ja piibud pysti lykatud ja mingi suurem vedelemine on lahti. Ma kipun vaikselt arvama, et hindude vaesus on suuresti nende enda syy, sest et terve see rahvus näeb umbes sama palju vaeva kui meie Robiga filtritehases. Sellega seoses: Räme koduigatsus on peal.

Eile jõudsime me Jodaipur’i, käisime korraks mingis megaigavas palees ja vedelesime terve ylejäänud päeva (ja öö) hotellitoas, tegime kanepit, kuulasime Vanu pleiliste, vaatasime pilte kaugest kodumaast ja nostalgitsesime. Ma jõin ennast lõpuks rummist lõviks ja me laamendasime oma hotellitoas. Muidu on rahulik ja Idamaine...ei maksaks arvata, et me ei hinda siinse rikkaliku kultuuripärandi erinevaid nyansse.

Oi yks asi millega veel halvasti on. Alandlikkus. See hakkab nii närvidele käima ja tekitab kohutavat klassihäbi. Iga viimane kui lause lõpeb „sir“.-iga. Sellel rahval on orjameelus nagu nii veres. Sellest võiks iseenesest veel kuidagi yle vaadata aga sinna kõrvale on nad veel ka kohutavad sullerid ja hangeldajad. Ma toon teile kaasa 4 minutise audioklipi sellest, kuidas me sahvkaga jalutame mööda tänavat, saateks (võiks vabalt olla Warcraft’i peoni’i poolt kuuldavale toodud) „Hello sir“. Seda tuleb mitmekymmnest kõrist, järgijätmatult. Selest saab nagu selline absurdne määgiv mantra. Meil on praeguseks tekkinud juba teatav immuunsus tänaval tyytajate vastu, me ei jää enam seisma vaid jalutame läbi aga alguses oli kyll nii, et iga 10 sammu tagant hypab keegi ligi, tahab teada, mis riigist sa oled ja siis sul nahka yle kõrvade tõmmata. Mõned yksikud tahavad ka niisama tuttavaks saada, need on alati poisid ja nad kysivad sult lõpuks Väikest Kingitust. Me läheme poistele peale...nad arvavad alguses, et ma olen tydruk ja siis vaimustuvad mõttest, et poisil võiksid olla HELEDAD ja PIKAD juuksed. Siin ei ole yhtegi heledajuukselist, ei meeste ega naiste seas ja pikad juuksed on tavaliselt vanadel munkadel. Kui me maikades käime hyytakse meile vahetevahel: „sir. You have a really nice body...sexy body sir!“.

Naised. Naised on siinses yhiskonnast täielikult represseeritud and everyone is a wifebeater. Hetkest kui nad abielluvad on nad aheldatud pliidi taha ja sängi. Kui naine on abiellunud ei ole tal enam majast välja asja. Ta kantseldab lapsi, teeb syya ja hoiab oma suu kinni ja jalad harali. Jyrile meeldiks.

Ma tean, et kohalikud poisid on täielikud tyytused (hoolimata vanusest), tydrukutest ei tea ma midagi kuna me ei ole siin yhegi naisolevusega sõnagi vahetanud. Kuna KÕIKI ameteid peavad mehed, siis ei puutu me nendega igapäeva toimetustes kokku. Jah, aga olid nad kojn? Ei, ei olnud. Nad ei olnud kojn. Ma olen möödunud kaheksa päeva jooksul näinud kolme ilusat tydrukut, kaks neist olid pilusilmsed turistid ja see ainukene indialanna oli lootusetult westerniseerunud, ta käis riides nagu pässa beib ja tal oli Oi!Pod. Ida-Saksa kohtunik vangutab vaid pead.

Ma tahaksin ka Hip’n’hop’i aga all I got is this old Manic Street Preachers. Manicud lendavad indias eriti hästi. Ja meie draiverile hakkab ka vaikselt meeldima.

Meil hakkab oma juhiga tegelikult vittu minema. Alguses oli kõik jyrma. Esimesed 3-4 päeva harjusime yksteisega, siis hakkasime sõbrunema. Ta vaimustus mõttest, et ma abiellun ja peaaegu ei tahtnud Maria pilti tagasi anda. Me tegime koos maru, ta rääkis roppe india nalju (indias pole seksuaalrevolutsiooni veel toimunud, nii, et seksuaalset represseeritust immitseb kõikjalt) ja jõi ennast rummist kännissä. Yhesõnaga kõik oli normaalne. Oli Respect. Viimastel päevadel on ta kuidagi tyrbliks muutunud, mossitab ja vigiseb midagi oma ette. Kuigi ma arvan, et me inimestena meeldime talle, ei ole me kindlasti just unistuste turistid. Me raiskame vähe raha, ei loobi talle tip’i ja ei ole talle veel läpakast pornot näidanud. Ta kysib vahetevahel porno järele. Kuid seistes kõlbelisuse eest ja moraalilodevuse vastu, oleme me seda talle keelanud.

Sahvka käib peale, et me jääksime kolmeks kuuks Kerala, et ära õpida traditsiooniline india võitlukunst kalyjiyaliya’ta. Kolm kuud surnud mustreid ja sa oskad saabli ja kilbiga vaenlaseid tappa. Ma ei usu, et see juhtuma saab.

Mulle meeldib väga, et Kontinent A kaart ära tehtud on. Mu Elyysiumi research läheb ka hästi.

Ja see oli Robist julge ning mehine, et ta viis päeva lumises mõisas veetis. Sahvka vangutab heakskiitvalt pead ja autojuht ei tea, mis on lumi.

Millest oleks olnud jutustus, „jesper“?

Väga mõnus oli teist kuulda.

Elame – Näeme, on vist selline rännumehine asi, mida siia lõpu öelda.

Igatahes Elagu Dynamiit, Elyysium, Kommunism ja Suured Filosoofid.

Massid Kastide Vastu

Arks & Sahvka. Jaipur. Rajasthani Osariik. 14.01.08

End Transmission sir?

Destination: Rajahstan

2012-01-18T05:41:00.000+02:00

Siinkohal saame me teile esitlema kuldse följetonisti A. Tuuliku nauditavaid reisikirju ajast neli aastat tagasi. Oleks neid vaid piiramatus koguses. N-joy!

Araabia meri

Tere Kutttt...(ehk järgmises kirjas?)*

No maeivõi India on täiesti lahe. Siin on yks väga variatsioonirikas ja põnev mix asjadest, mis on normaalsed ja asjadest mis on lahedalt depresed. Delhi 8-realine lagunev autobahn (kahekordsete sildadega (juhul kui te mõtlesite mitmene ?)), kus sõidetakse kus ise tahad, kiiresti ja tihti ilma tuledeta. Valgustus on nigel, nagu Nõuka ajal Eestis oli ja kogu aeg jalutavad helkurita kujud suvalt yle tee, jalgrattad sõidavad ka kõigis ridades ja kõik annavad kogu aeg signaali, kogu aeg on selline tunne, et sa saad autoõnnetuses surma. Autobahni kõrval on kilomeetrite viisi samasugused paneelirajakaid nagu meil on. Ainult, et neil ei ole paneelrajoonides mingit tänavavalgustust ja kogu linna katab tihe haisev sudu. See on päris lahe kui hakata nii vaatama, synge dystoopia linn nagu Gotham City. Indial on muideks muljetavaldav autotööstus...nende iga viimane kui mudel on mingi väljamaa masina VALGE ripoff. Ja mitte nagu natsa laenatud ripoff vaid 1-1 tuuri lastud ripoff. Varastatud. Nagu Mersu dzhiip näiteks, või peugeot. X’ept they don’t call them Mercedes. „Yeah what do they call ’em?“ They call ’em „TaTa“, mille märgiks on tagurpidi pööratud „mazda“ märk. TaTa on India suurim ja ainuke autofirma...ta teeb kõiki mudeleid. Kõik autod on „TaTa’d“

Lennata ei olnud yldse väga hull, ehkki esimene ots oli propellerlennukiga, mis oli seest kitsas nagu kirst ja nägi suht samamoodi välja ka. Reaktiivlennuk aga oli lahe, õhkutõusta oli tõesti natukene nagu ex hakkaks peale tulema ja lennukis näidati „joey’t“ ja „the office’it“. Maanduda oli jälle suht vitt, sest rõhulangus pani kõrvad raskelt lukku.. konkreetselt nii lukku, et normaalne kuulmine taastus 9-10 tunni pärast. Delhi lennujaam oli jõhker ja haises kõvasti kuse järele aga see oli yllatavalt vähe tylikas...see läks kiiresti ja ladusalt. Pärast seda võtsime me takso ja tahtsime sõita odavasse hotelli. Aga juba siis hakkas mingi jama pihta. Meie takso ei viinud meid meie soovitud Hotelli, oh ei, ta sõitis pika aeg naljapärast mööda linna ringi ja viis meid siis oma sõbra Reisibyroo Tuusa juurde, kes talle raha maksab, et ta turistidega nii teeks. Alguses paistis Reisibyroo Tuus väga abivalmis ning meeldiv inimene olevat. Ta pakkus meile teed, kysis kas me abielus oleme, teeskles vabade hotellitubade otsimist, vesteldes tegelikult oma sõbraga teises toas. Aga siis yhel hetkel hakkas ta meile midagi myyma...mingit reisipaketi. Sealt algas kolme ja poole tunni pikkuseks veninud kauplemise orgia. See läks väga julmaks ära ma räägin sellest kunagi pikemalt aga yhesõnaga me saime 80% hinnast alla. See saamislugu muuseas sisaldab enndas Reisibyroo Tuusa ja Caspar Calvet’ 5-minutilist telefonivaidlust, mis lõppes sellega, et Calvet’ teisest toru otsast, eestist, murdis ta meie silme all ja me saime lõpuks väga hea diili (siiani tundub nii). Igaljuhul after we had sealed the deal läks asi juba väga lõbusaks, need supermyygimehed olid ise kah rõõmsad, et nad selle asja meile maha ärisid. Ja siis hakkas yks neist office myygimeestest mulle äkitselt maru myyma. Selline lustakam Travel Agency. Kui me uksest välja, oma autosse astusime näitasid nad meile hyvastijätuks veel oma võidunud robotipeast hariliku pornot ja patsutasid õlale.

Reisipakett, mille me saime on lyhidalt võttes midagi sellist – 12 päevane ringreis läbi Rajasthan’i osariigi, mis suurelt osalt kõrbene, kuiv, vaene ja räpane. Aga sisaldab endas lahedaid asju nagu kaamlitega öö kõrbes veetmine, elevandi safari,tiigrite looduskaitsela, 12 erinevas odavas hotellis ööbimine ja yhte regiooni natuke põhjalikum tundma õppimine. Paket sisaldab endas järgnevaks 12.-ks päevaks Driver/Sõpra, kes su soove täidab ja sind ringi sõidutab ja rongipileteid Goa’sse. Meile sattus yks normaalne, tysedam, rahuliku olemisega vaikne hindu mees. Ma arvan, et võibolla keskealine. Supernormaalne tyyp. Sõidutab meid mõnusalt ringi, on ilmselgelt hea autojuht, kuna me oleme veel elus, ei lase kohalikel meil nahka yle kõrvade tõmmata, ei räägi eriti midagi ja on oma olemuselt mõnus.

Tänaseni oleme me palju sõitnud ja kahes linnas ööbinud. Veider hetk oli see kui autobahn hakkas kahanema, paneelid hakkasid väiksemaks muutuma ja tänavatele hakkas imelikult palju loomi tekkima...lehmi peamiselt aga ka kaameleid ja eesleid ja sigu. Terve tee Delhist Mandawesse (mis oli meie esimene linn) oli iga 30 kilomeetri tagant teeäärde tehtud selline asula moodi asi, kus mingi 5 km järjest on tee äär yhe ja kahekordseid maju täis ehitatud...aga nyyd juba selliseid värvilisi India omi. See on nagu kauboi linn, kahel pool tänavat on yks rida maju. Ja seal lasevad pidevalt lehmad ringi. Natukene maad hiljem hakkavad tulema kaamelid ja siis papagoid ning paabulinnud. Liiklus on kohutavlt tihe ja tee on kohutavalt kitsas...erinevaid vankri ette rakendatud pudulojuseid on umbes samapalju kui autosid. Mootorrataid ja mopeede on veel rohkem ja siis on veel rickshaw’d...neist hiljem koos pildimaterjaliga. Yhesõnaga liiklus on neil megakaootiline ja väga julm...aga neil on kõigil väljaarenenud mingi survival instinct, mis laseb neil selles kaoses vigastamatult liikuda.

Mandawe oli tilluke räpane sunshine happy kyla, kus me peatusime, et ööbida kuna miskipärast ei saanud yhe raksuga otse Bikaner’i tuldud. Nunnud asjad seal olid tuulelohesid lennutavad lapsed ja kohati ka täiskasvanud...neil on seal mingi täielik tuulelohe craze. Nad Hängivad katusel ja lennutavad lohesid. Nende 1-2 kordsetel majadel on katus ka alati hängitav ala...nagu neljas ilma lae ja seinteta tuba. Ja seal nad siis jämmivad oma lohedega.

8 jaanuar. 2008. kell 0052

Arks

* Viide kunagisele running gagile, kus kasutatakse topeltklusiili olemuslikku lõpetamatust, jättes see tõeliselt, lauses lõpetamata, nt. "ma tahaksin teda kep...". There's a wrongness to it, horror vacui tuleb mängu, me armastasime öelda, et see rebib reaalsuse koe sisse augu.

Vaimutu stseen

2012-01-16T16:59:00.001+02:00

I Maailmasõda. Kaevik. Sinkjas monokroomne pildikeel, oranžid plahvatused. Mortarituli. Soldat seisab seljaga vastu kaevikuseina. Tal on püss süles nagu laps, dauni pilk silmis ja suu ammuli. Me vaatame seda jäledat tüüpi päris pikka aega, teisi soldateid jookseb kaamera eest mööda ja mingi leitnant karjub talle: "Tulista raisk! Tulista pede, tulista nüüd!" Aga soldat lihtsalt passib kaamerasse.

Viimaks astub Richard III lavale, küür seljas, hullunud võimuahne pilk silmis. Ta peatub kesk lava, käed vajuvad külgedele ja seesamune dauni nägu tuleb ette. Kaamera libiseb üle publiku: ootusärev näomeri, vahele sähvatab daunilõustaga Richard III, kes ei ütle mitte munnigi.

Ekraani all jookseb ärevusttekitav infovool: aktsiakursid langevad, bla-bla-bla, aga uudisteankur ainult passib kaamerasse. Vaikus. Vaevukuuldav produtsendihääl kõrvaklapis: "Türa sa passid, ütle midagi! Türa loe prompterilt ette raisk, mille eest me maksame sulle?!"

Siis me näeme uuesti seda ajjunussivalt igavat soldatit ja Richard III passib ka ikka veel niisama, uudisteankur ka.

Ja siis lõpuks me näeme kirjanikku, kes istub tühja tekstiprotsessori ees. Tal on ka see dauni äraolev pilk silmis. Sõber astub sisse ja küsib: "Mida sa teed?"
"Ma ei kirjuta"
"Miks sa ei kirjuta?"
"Mis sa mult küsid, küsi nendelt daunidelt, miks nad midagi ei tee!"
Sõber astub eelnevatesse kaadritesse ja küsib, miks soldat ei tulista ja uudisteankur ei ütle midagi aga need kõik lihtsalt passivad oma surnud kala silmadega kaamerasse.

END
s

Robert Randma: Mida tähendab olla elus (6/6)

2012-01-03T20:40:00.000+02:00

Robert Randma

Kui ma ei kogu midagi. Ei inimesi ega asju. Ega mälestusi. Kui ma elan sel momendil ja sel momendil ainult. Armastan kõike, kuid ei kiindu liialt millessegi. Kuulatan loodust, teisi ja ennast ning maailmu. Laulan, kui hing ihkab, ja tantsin, kui jalad liikuda tahavad. Jagan kõike kaunist, mis mu sees on ja lasen kõigil olla nii nagu neil soov. Lepin endaga lõplikult ära ja luban ja tõesti luban enesel olla. Ei jää kinni konstrueeritud normidesse, kuid arvestan teistega. Leian aega enda jaoks. Oskan olla enesega nii rahus ja vaikuses kui möllus ja saginas. Tunnetan maailma enda ümber ja oskan märgata seda, mis on mulle ja meile. Olen tänulik selle eest mis on. Liigun elus kaastunde ja mitte ambitsiooni tõukel. Olen aus enese ja teiste vastu. Tunnetan rütmi ja oskan selles püsida. Kuulan oma keha. Tean, mis on TA-SA-KAAL. Püüan mõista ja mitte anda hinnanguid. Austan armastust, vaba tahet ja kõike enda ümber. Oskan tunda pühadust ja aktsepteerin teiste inimeste ja enese hetki. Tahan elust ja teistelt õppida. Otsin sarnasusi ja mitte erinevusi inimeste vahel ja ei püüa end vastandada vaid lepin. Kulgen ja ei tõtta enesest ette. Tunnen siirast rõõmu enda ja teiste üle. Püüan elada vägivallatut elu. Ei suru ennast kellelegi peale, kuid lasen inimesi endale ligi. Julgen olla avatud ja öelda ilusaid asju. Julgen pidada seda kõne teie ees ja mis kõige olulisem – teha seda kõike loomulikult ja end sundimata.

Ja kui ma eelpoolmainitule kordagi ei mõtle vaid lihtsalt seda pingutamata olen, siis ja just siis olen ma täiesti elus.

THE FULL MONTY (Deluxe Collector's Edition)
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6)
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus
Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)
Triin Tasuja: Mida tähendab olla elus (5/6)
Lehto Pajola: Mida tähendab olla elus

Projekt «Vägivald»

2011-12-31T19:38:00.000+02:00

Lehto Pajola: Mida tähendab olla elus

2011-12-28T21:28:00.000+02:00

Küsida „mida tähendab olla elus“ tähendab küsida „mida tähendab elu minu jaoks“. Või tegelikult, üldsegi mitte. Nimelt, „mina“ näol on tegemist ühe tavapärase sõnaga, mis küll tõele au andes, on teatud keeltes ja kultuurides omandanud ontoloogiliselt algupärase subjekti tähenduse¹, kuid mis tegelikkuses osutab vaid sellele, mis praegu end väljendab. Seega arutleda eluolu üle, kas implitsiitselt või rõhutatult, mina-perspektiivist on umbes sama viljakas tegevus kui üritada endale elevanti müüa. Ent siiski, me ostame seda sama elevanti ning iga kord varjame teda sama uudsete või kulunud loosungitega kui hea tava seda ette näeb. Vahel küll asetame ta selliste loosungite taha, mis ajavad ka kõige imalama külafilosoofi punastama.

Selgitav märkus selle elevandijutu kohta. On olemas teatud küsimus, mis kasutab ära just nimelt keelelisi puudujääke selleks, et saata inimteadvuse metsikule transtendentsele rännakule avastamaks kas universumi saladusi ülemistel sfääridel, mõistmaks mina aluseid või lihtsalt selleks, et pidudel (pseudo)intellektuaalidel juhet kokku ajada. Nimelt küsimus: „mis on see mina, mis mõtleb, et ma mõtlen, et ma mõtlen... ad infinitum..?“ Kusjuures, inglise keeles oleks võimalik sellelaadse meditatsiooni nurjata vastates kas „the self“ või „my self“. Kahjuks eesti keeles puudub vastav termin. Sõnastik annab vaste „ise“, kuid kahjuks „ise’l“ puudub nimisõnavormile kohane iseseisvus. Vastates „ise mõtlen“ langetakse samasse lõksu, kuna „ise“ osutab eesti keeles „mina’le“, samal ajal kui inglise keeles „I“ pigem „self’le“. Kui saaks vastata lihtsalt „enes mõtleb“/“the self reflects“, siis oleks probleem lahendatud. „Mis see „enes“ siis on, mis mõtleb?“, -„See millele osutab sõna „mina“ ja see, mis praegu seletab“ ehk maakeeli „teadvus“. Kui tegemist on introspektsiooniga, siis küsiv agent ja vastav agent on alati sama. See, mis näib muutuvat („mina“), on tegelikult pidevalt sama osutus keset teadvuse voogu. Sama hästi võiks paluda endal „osta elevant ära“, „pole aega“, „ma saan aru, et pole aega, aga osta elevant ära“ jne, sest mõttekäik valgustab pigem teadvuse muutlikkust kui elevandi loomust. Nii töötab ka tihtipeale kodukootud elutarkus, mis pakub universaalse lahenduse spetsiifilistele küsimustele. Ükskõik, mis ka ei juhtuks tõlgitakse uus sündmus läbi mina-filtri, selleks et ta ei lõhuks välja kujunenud minapilti. Siinkohal oleks hea välja tuua kaks kuulsat tähelepanekut William Jamesi tsitaatide varamust. „A great many people think they are thinking when they are merely rearranging their prejudices“. „Belief creates the actual fact.“2

Samamoodi nagu kõik abstraktsioonid või üldistused peaksid põhinema empiirilisel materjalil, kõnetavad ka kõige levinumad elutarkused seda ühist, mida me kõik peaksime tajuma argipäeva kogemuslikus väljas. Seetõttu kukuvad enamasti välja need ütlused, mis jaotavad tegelikkuse paari või enamasse kategooriasse. E.g. „Inimesed jagunevad kahte rühma: need, kes on sellised ja need, kes on taolised[, peale minu, kes on hoopis isemoodi.]“ Antud argumendid on vastuvõetavad vaid erilistele inimestele või erandjuhtudele, kes haaravad ühtaegu nii impersonaalse vaatleja kui originaalse isendi rolli. Sama ekslik näib ka püüe hõlmata elu oma kõiksuses, sest sel juhul kaob sidus mõte või kokkuvõtlik narratiiv. Piisab vaid jälgida Lucky kõne Samuel Becketti näidendis „Godot’d oodates“, et mõista kui traagiliselt asjatu on üritada kestva olevikuga võidu joosta kinnistades seda deskriptiivsesse raamistikku3 . Kuid mis siis üleüldse alles jääb kui tõelises elus puuduvadki sidusad narratiivid? Stoilised kirjeldused „sellest ja tollest“, itkuvad read inimolukorrast, joovastavad püüdlused selle poole, mis hea või pelgalt nauditav, usk sellesse, mida ei ole võimalik tõestada.

Iga kord kui me viitame tegelikule maailmale, näime irduvat tegelikust praegusest. Me saame küsida episteemset kohta, kus mõte töötab, kuid mitte hetke, millal see teostub. Bergson tõdes vägagi usutavalt, et „me väljendame ennast paratamatult sõnade abil ja mõtleme enamasti ruumis“.4 Ütlused nõuavad ekstensiivset jaotust, kuigi sihivad enamjaolt selle poole, mis intensiivselt ajendab. Nõnda ka sünnib käesolev kirjutis ühest jälestavast impulsist, mida tõlgendatakse väljenduslikku ruumi, kus seda on võimalik omakorda lahata nii palju kui autoril jagub tahtmist ja sõnavara. Tekst säilitab oma dünaamilisuse ja uuendab oma vaatenurki, kuna autor käib aeg-ajalt suitsetamas, virgutab keha, parandab meelt ja kustutab üleliia kritiseerivaid seisukohti.

Kas see, et me ei saa kunagi tegelikkust lõplikult fikseerida tähendab, et me ei suuda mõista selle olemust? –Mitte päris. Mine välja, libastu, murra jalg ja sealt avaldub osake elu rikkalikust tähendusest. Mida kibedam valu, seda vähem tunned vajadust suhestada oma mina purunenud kondiga. Kas mind on üldse olemas kui jalast ähvardab miski könt välja turritada? Kas on üldse tähtis miks ja kus libastuti? Oh ei, kuid ajal lasub kõik see tähtsus. Tuleb veel pisut täpsustada, et silmas ei peeta argimõistuslikku Hegeli käsitlust ajast kui dialektilisest muutusest ega ka selle religioosset käsitlust tsirkulaarse tervikuna, vaid pigem arusaama ajast kui igavesest praegusest. Vahetu kogemus jaguneb vaid retrospektiivis sündmuste jadaks, kus kondivalu liigub varieeruva dialektilise pingena punktist tα punkti tω muutes oma sünteetilist loomust teesidena ja antiteesidena toimivate sündmuste järgnevuses. Käsitledes objekte ajas praeguse enesepiirangu seisukohalt kaob kausaalne ahel ja jääb järgi vaid intensiivne eneseväljendus („öaaaAAAaAä!“)5 .

Samas, ei ole ka tarvis lahti öelda sõnadest, poeetikast ja ruumist kui sellisest, sest tihtipeale meid ju liigutavad mõningad lõigud Koguja raamatust, kellegi filosoofiliset vaatlused või mõned luuleread. Pealegi, ilus arhitektuur on ilus ja esteetilised momendid mõjuvad kenasti. Üheks huvitavamaks lüüriliseks näiteks elu tähenduse kohta võib pidada 16. sajandi keskapaigas tegutsenud Lõuna-Druuvimaa krahv Karamjuzini värssi tema veidi ekstsentrilisest opusest „Karusnahkne kaunitar“: „Et kõrimärjuke ei lakkaks, oo kuldkihar, küll hommik pajatab Sul' eluvoost!“ (Viker Tõmaškin 1968: 27)6 Tegemist on mitmes mõõtmes särava vaimusünnitisega, kuivõrd see suudab vastavalt üldisele poeetilisele koodile kõnetada keelt elu kaudu samal ajal säilitades tõelise fiktiivsuse, kuna elu ei ole pelk ümberjutustus.

Väike seletus ülemisele täpsustusele. Igavene praegune võib küll kõlada esoteerilise mambo-džambona, kuid on konkreetsetele kogemustele laiendatav. Võtame näiteks depressiooni kui tegeliku kogemuse peale minapildi lõpliku hävimist. Ma ei tea, kuidas ÕS defineerib „depressiooni“, kuid mina eristaks seda empiiriliste vaatluste alusel rangelt „masendusest“ kui raskest hingeseisundist, mis võib sellele eelneda. Prantsuse keeles [,mida ma ilmselt ei oska] kutsuks masendust seisundiks, mis tuleneb olukorrast, mil keegi on hõivatud, rõhutud, närviline, ülekoormatud ja seetõttu melanhoolne (pressé, nerveux, inquiéte jms). Depressioon oleks aga juba selline seisund, kus inimene on täielikult alla surutud oma ideaalide ja ümbruskonna poolt, kaotanud tahtejõu ja peegeldab ümbritsevat tühja kestana (dépressif). Viimases seisundis puudub erinevalt eelnevast selget mina ja intensiivsus on asendunud ajatu ruumilisusega, milles on võimatu liikuda, kuna kõik osad jagunevad lõpmatuseni nagu Zenoni paradoks seda ka ette näeb. Tegemist pole meeleheitega, sest pole meelt, mida heita. Kuigi kõik objektid peaksid kohal olema, ei teki mingit pinget sest antiteesi asemel laieneb tees kaduvikku, mateeria kulub ja midagi ei sünni. Sestap võiks järeldada, et ruumist iseeneses ei piisa; on vaja mingit pingestatust või ehk seda, mida Bergson kutsus élan vital’ks, et tegelikkus toimiks. Taolist pingestatust oma lõputute (ka ruumiliste) variatsioonidega saaks kutsuda igaveseks praeguseks ning selles olevaid konkreetseid objekte igavese praeguse enesepiiranguteks. Kuid siiski, miks just igavene? Leian, et kuna „igavik“ on temporaalsetest terminitest kõige absoluutsema maiguga. Igasugune pilguheit minevikku või tuleviku ennustus sünnib praegusel hetkel. Või nagu Vanemuine laulnuks: „Ei ole keski eilses käinud ei ole keski homset kaenud.“

Kuidas see kõik elu tähendusse puutub? Autor pakub välja, et kui keegi suudaks subjektiivsel alusel märkida elu tähenduse või selle puudumise sellisel viisil, et see toimiks intersubjektiivselt igavese universaalse valemina üksikjuhtudele igas praeguses hetkes, siis oleks hea seda ka avalikkusega jagada. Seniks oleks selguse mõttes parem jagada elutähenduslikud kirjutised järgnevate rubriikide vahel: „Mina ja maailm“, „Elujaatav lalin“, „Pessimistlik mulin“, „Ilusaid asju“, „Tähelepanekuid nii sellest kui tollest“, „Võidujooks ajaga“, „Nii nagu asjad tegelikult on (päriselt ka!)“, ning mu isiklik lemmik „Apaatseid märkusi metatasandilt“.

1Nt Je pense donc je suis
2Mulle tundub, et James ei näinud viimast ütlust kuidagi pahatahtlikuna või manipulatiivsena, sest see on arvatavasti lühend tema pikemast tsitaadist „Be not afraid of life. Believe that life is worth living, and your belief will help create the fact.“
3Vt http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=b542GxhzYiw#t=2657s
4Bergson, H (tõlk. Margus Ott). (2006). Essee teadvuse vahetutest andmetest.Tallinn: Ilmamaa
5Igavene praegune 永遠の今 – vt西田幾多郎『私と汝』ja 『絶対矛盾的自己同一』Ehk mõni hea hing viitsib kunagi need teosed kunagi ära tõlkida.
6Vt peeglisse

Triin Tasuja: Mida tähendab olla elus (5/6)

2011-12-26T17:28:00.002+02:00

Triin Tasuja

Learn to forget

Kuna tegu on kirjandusüritusega, tuleb kohe selgitada, mis on vahe elul ja kirjandusel. Mis on nende ühised ja erinevad omadused? Kust algab üks ja lõppeb teine? Kumb on tähtsam? Kumb on reaalsem? Kumb - päris või kirjatud - reaalsus on olulisem ja kelle jaoks?
Kui küsida minult, mida tähendab minu jaoks olla elus, võiksin ma vist isegi sellest raamatu kirjutada. Kirjanduse üks köitvamaid omadusi on, et see on nii etteheitmatult subjektiivne, tänu millele ei saa mõõtmise formaat kirjutaja eluvaadet kuigi karmilt vägistada. Mõõtmise formaadi all pean silmas hinnangute kaheldavat väärtuslikkust, mida ei saaks öelda päris elu kohta. Päris elus kalkuleerivad päriselt mingid numbrid ja need on väga tihti tähtsamad kui inimene oma individuaalsuses. Ja kuigi see on kokkuvõttes kõik väga paratamatu, sest meie liik on nii arvukas, ei muuda see üksikinimese elu sisuliselt kuigi palju lihtsamaks. Kui ma mõtlen keskmise inimese peale, kes saab miinimumpalka, elab üürikorteris (kus nii maakler kui omanik teda mõlemad tõenäoliselt rahadega üle on võimelised laskma), kelle ülemus võib olla lollim kui ta enda lõpetamata kesk- või kõrgharidus, kellel pole maakohta ja võib-olla armastuses ka ei vea, siis tuleb lihtsalt nutt peale.  Elu loomulik osa on loodus, mille eelised on näiteks võimalus end tühjaks karjuda, kui rohkemaks aega pole; maal elades võib ka rahumeeli hulluks minna, sest metsa vahel ei ohusta sa oma kalduvustega üldiselt kedagi - võib lasta mõttel orgaaniliselt kujuneda ja kõige magusam eelis on näiteks inseneridel, kes saavad süsteemile selja keerata, ehitades omale ise elektrigeneraatori ja kaevust põhjavett urgitsedes oma vajadused rahuldatud saada. Rääkimata ise toidu kasvatamisest. Ja kuigi ma olen unistaja, pole see kõik üldse täiesti utoopiline.
Enda elus olemise tähenduse ülimaks tuumaks pean momente, mil suudan unustada ebaõigluse, ülekohtu ja paratamatuse traagika, mis kõik on nii igapäevaselt nüri ja alaline olnud võib-olla inimese olemise algusest saati. Aga leida maailmas koht, kus unustada, et riik ei hooli inimesest nii palju kui ta peaks, kus üks inimene ei abista teist nii palju kui ta saab või kus ei peaks igapäevaselt silmitsi seisma faktiga, et inimene on pigem loomalik kui jumalik olevus - alles need on eeldused elus olemise tundeks, sest mina isiklikult tunnen end iga kord veidi vähem elus, kui ma näiteks regulaarselt kohaliku toidupoe juures näen ühtesi ja samu kerjajaid. Inimesele on vaja kodu, ükskõik, kas ta elab numbrite või kirjanduse maailmas ja kodu tähistab enamasti kohta, kus tunda end turvaliselt, aga arutelu turva- ja ohustatusetundest on omakorda eraldi teema, millel, nagu kõikidel tähtsatel mõistetel, on isikupõhised tähendused. Elus olemine on hingeliselt vaba olek, milles puudub vaimne pinge, mis omakorda on pinnas kõikide ideede pühendunud kordaminekuks.

Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6)
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus
Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)

Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)

2011-12-24T18:21:00.002+02:00


Jim Ashilevi (foto: Jana Solom)

Olla elus tähendab magada ja ärgata. See tähendab olemist ühes maailmas – selleks maailmaks on keha. Ja see tähendab olemist paljudes eripalgelistes, erilõhnalistes maailmades – paikades, mis jäävad unenägude ette ja taha.

Olla elus tähendab olla pidevalt sama inimene, kes on sama vana. Ja näha tagasi vaadates end ühe teise inimesena, kes oli noorem.

Eile öösel lasi pesumasin pesuvee äravoolutorusse. Vannitoapõrandal olevast äravoolusõelast mulksus vett üles. Vaatasin seda. See ei tähendanud eriti midagi. Mitte midagi erilist. Ometi tundsin, et olen endiselt olemas. Et saan olla selle tunnistajaks. Ja et ema sünnitas mu. Ja kusagil on isa. Ja neil on emad ja isad jne. Ja nüüd olen mina siin. Üks elu. Üks minu näoline ja kujuline elu.

Ja siis on need teised lõputud elud. Teised inimesed. Ma kohtun nendega ja saan neile teha väga palju halba ja väga palju head. Ma saan ka kõik tegemata jätta.

Ja vahel sa kohtud teisega ja tema elu siseneb sinusse ja muudab sind tundmatuseni.

Ja sa ärkad järgmine kord üles teisena.

Igavene paigalseis olevikus iseendana, samas pidev muutumine.

Ja siis see surm, mis kuuldavasti ikkagi tuleb.

Mis see on?

Surm on ju ka rohkem nagu jutt.

Olla elus tähendab olla üks värv, kuhu, kui sa avaned, jääbki uusi, teistsuguseid värve sisse voolama. Need segunevad sinus. Sa muutud pidevalt ja vahel tundmatuseni, oskamata pakkudagi, mis värvi sa nüüd oled. Ja kas see on puhas toon või mitte. Ja kas sul on veel võimalus endale meeldida. Ja kas on võimalik, et sa oled kellegi lemmikvärv. Kellegi südame värvi.

Tulge segunege minus. Ja ma palun vabandust kui ma lähen valet värvi.

F-hoone tagahoov, Tallinn 10. juuni 2011

//
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6)
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus

Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus

2011-12-20T22:32:00.000+02:00

Ökosemiootiline paigakirjeldus?

laiguke Pauluse surnuaeda objektiivselt subjektiivselt

„Ühe versta kaugusel seisis teemeistri maja. Teemeister, kes oli harjunud elama tühjuses, tülitses valjusti oma naisega, naine istus lahtise akna all, laps süles, ning vastas mehele sõimuvalingutega; laps omalt poolt näppis sõnatult särgisaba, kõike mõistes, kuid midagi rääkimata.

Lapse kannatlikkus julgustas Voštševit, ta nägi, et ema ja isa ei aima elu mõtet ning on ärritatud, laps aga elab ühegi etteheiteta ja kasvab lihtsalt piinaks iseendale. Nüüd otsustas Voštšev kõik hingejõu kokku võtta ja kahetsemata keha kulu vaimutöö peale kohe tagasi minna teemeistri maja juurde ning avaldada arukale lapsele elu saladus, mis tema vanematel alatasa meelest ära läheb. Nende kehad ekslevad automaatselt ringi, leidis Voštšev lapsevanemaid jälgides, nad ei tunneta põhilist.

„Miks te põhilist ei tunneta?“ küsis Voštšev läbi akna.“

(Platonov 1988:9)

„Samas ümbruses elab igaüks ometi eri maailmas. Sest vahenditult on tal tegemist ainult oma enda kujutluste, tundmuste ja tahteliigutustega; välisasjad mõjutavad teda ainult niivõrd, kuivõrd nad neid esile kutsuvad. Maailm, kus igaüks elab, sõltub kõigepealt tema maailmakäsitusest, seadub seega peade erinevuse järgi; vastavalt neile on ta kas vaene, lääge ning lame või rikas, huvitav ning tähendusküllane. Kui näit. mõni kadestab teist huvitavate sündmuste pärast, mis sellele elus juhtunud, peaks ta pigemini kadestama tõlgitsusande pärast, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mida nad omavad tema kirjelduses, sest sama sündmus, mis vaimurikkas peas võtab nii huvitava kuju, oleks lameda igapäevase olendi käsituses ainult maotu stseen igapäevasest maailmast.“

(Schopenhauer 1994:8)

Ökosemiootiline välitöö:

Tartu, Pauluse surnuaed; 21.05.2007 pisut pärast südaööd.

Siin on vähemalt mingigi rahu. Tarmeko undamine ainult tüütab; küll kõrv harjub peagi ja lõikab selle maailmast välja.

Mul põlved valutavad. Ju said joostes põrutada. See tuleb sellest, et ma olen liiga raske. Mu ihu on alatasa näljane. Praegugi on. Mina ei sööks üldse. Söömine on mõttetu ja tüütu ajaraisk. Nagu mul paremat poleks teha kui magu orjata. Magu kirjutab mulle ette igati loomuliku ja loodusliku näljatunde, aga pingutama ja tõmblema pean ikkagi mina. Nälga kannatan ka mina, mitte va Loodus.

Siin pole midagi süüa; täiesti mõttetu koht. Vähemalt on ajutine pagu tänavalärmi ja teiste inimeste eest. Nad on tüütud. Mul on kõht tühi.

Kajakas kiljatas. Tal on Tarmeko katusel pesa. Jõllitab alati ähvardavalt, kui mööda kõnnin. Vahel isegi pikeerib ja teeb ründeliigutusi. Tõmbleb oma poegade pärast. Nagu mind huvitaks ta pojarajakad! Sel pole muidugi vahet. Kujutlusest piisab. Elusal piisab alati kujutlusest, et ärevuses piinelda.

Inimesel on vägev kujutlusvõime. Laps kujutleb voodi alla kolli ja piinleb selle kujutluse käes täiesti reaalselt; ema kujutleb oma võsukesele kooliteel õnnetuse, komandeerija oma kaaslasele armukese, reisija lennukile rikke ja visionäär inimkonnale huku ja kõik nad kannatavad täiesti reaalset piina.

Kiljatab veel. Meenutab kuidagi Poe maailma süngust ja igatsust. Ju ta on näljane. Linnud on alatasa näljased. Enamik loomi on. Arvatavasti jaguneb nende maailm enam-vähem kaheks – selleks, mis süüa kõlbab, ja selleks, mis on kuidagi ohtlik.

Albert Schweitzer ütles, et vahetuim kogemus on elu kogemus, et oleme elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada¹.

See on ikka päris ignorantne väide. Jõudehetkel loodust imetleva tundliku vaimuinimese keskkonnakogemus on vast kõige vähemesinev keskkonnakogemus üldse. Levinuimad elususekogemused on vast „olen nälg, olen nälg, olen NÄLG!„ või „olen hirm“, „olen valu“, „olen janu“ – üldiselt „olen vajadus“.

Elu?!

On täiesti mõttetu keskenduda elu säilitamisele – lihtsalt elu, ilma igasuguste täpsustamisteta ja lisaklausliteta.. metsasalus sidistav linnuke on elus ja farmi kana - ratsionaliseeritud mehhanismi orgaanilise detail – on elus, samuti on elus lapstööjõud Tai bordellis ja elus on raamatukogus tuupiv tudeng, elus on ka paks tedretähnidega poiss, kellele kooli WC-s sokki suhu topitakse ja elus on armunud paar, kes higistavad üksteise peopesi, elus on 200aastaks vangi mõistetud sarimõrvar ja elus on kaelast allapoole halvatu.

Lihtsalt elu väärtustamine on praktika seisukohalt täiesti tühi sõnakõlks.

Orjav, nautlemist sõitlev sigimiskultus, elu! Elu! Peaasi, et elu jätkuks.. olgugi ta vormiks kasvõi igavene piin.. tuleb leppida sellega mis on! on paljude vanakeste „elutarkus“, kui võõrvõim küüditab, ole küüditatud, kui haigus pureb, ole puretud, kui söögiks pole midagi peale sita – söö sitta! Tuleb leppida sellega, mis on, see on nende pikaealisuse tingimus!, kannatlik tuleb olla! Kannatlikkuseks nimetatakse olendi võimet piinelda ilma selle vastu midagi ettevõtmata. Ptüi!

Elul on väärtust vaid niipalju kuivõrd on ta positiivsete tunnete subjekt.. ja positiivsed tunded kõige laiemas mõttes – lapse kilkest ja šokolaadi maitsest, seksuaalsest naudingust religioosse hardumuse ja müstilise ekstaasini.

Kas ma tunnen elusust a la Schweitzer? Ei, ma tunnen nälga ja mul põlved valutavad; ma pole elusus, ma olen pundar assotsiatsioone toidust ja näljast.

Siin on mullamuti hunnik, ei tea, kas mullamutt kügeleb seal kuskil elutahtest pakatavana, pisike must silmarudiment hardusest niiske? Vaevalt. Higistab mööda käike ringi ja proovib leevendada oma pidevat nälga; mutt ei tunne elusust, mutt on tükk orgaanikat intensiooniga „Vihmaussi!“.

Iga kevad näen ma siin puude all vähemalt viit-kuut kärvanud või kärvavat hakipoega. Ei teagi, kas kukuvad ise pesast välja või viskab täiskasvanu, kui kõiki enam toita ei jaksa. Linnupoegadel on väga kiire ainevahetus ja nad on püsivalt näljased.

Kuivõrd nautisid nad elu?

Vast isegi rohkem kui miljonid kolmanda maailma tõbitsevalt surnuks nälgivad lihatombud, kes kannatavad nende vanemate täislooduslikku kiima tõttu, olles pärinud elu, mis pole muud kui mõne kilo valkaine paari aastane piinlemine.

Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab (osaliselt) me ihu patu, aine libiido, mille saab ära hõõruda vältides kondoomi abil ihu uusi kannatusi või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

Siin on veel suur rist. See on II Maailma Sõjas hukkunutele. Mu mõlemad vanaisad võtsid osa. Isapoolne oli mingi aeg sõjavangis. Kaalus koos riietega alla 50kg, ise umbes 180cm pikk. Nälg tegi oma töö.

Sõjad on samuti rohkem või vähem mao-orjamised. Tapetakse, et saada paremaid ressursse, allutatakse teisi, et sundida allutatute ihu allutaja ihu teenistusse; on palju ihaldatav kergendada oma ihu vaeva enese kooshoidmisel.

Teine vanaisa suri vähki. See on päris levinud surma põhjus. Inimesed on harjunud kuulma vähi diagnoosi kui surmaotsust². Nad ütlevad, et vähk juba ei halasta, justkui oleks mõni asi mis halastab³! Halastus on fenomen, mida leidub mõnes inimeses. Seda loodusele omistada on müüdiline antropomorfism par ecxellence.

Kui inimesed jõudsid looduse tasakaalu rikkumisega nii kaugele, et selle tagajärjel laste suremus kahanes paar korda ja keskmine eluiga tõusis oluliselt, siis viimane mainitud tagajärg võimaldas üha sagedamini ilmneda sellisel looduslikul fenomenil nagu vähk.

1980ndate lõpus aretasid seda loodusliku fenomeni uurivad teadlased välja nn onkohiire – hiiretõu, mis kannab onkogeeni kõigis tüvi- ja keharakkudes ja millel areneb seetõttu ettemääratud ajal vähk (hea katseobjekti selle loodusliku fenomeni uurimisel).

Paljudele loodusearmastajatele tundus selline looduse rikkumine (hiir -> onkohiir) lausa uskumatu, šokeeriv barbaarsus, masinliku täppisteaduse moraalipimeduse tipp, panemata tähele, et inimene polnud siin kuigi novaatorlik, vaid oli lihtsalt matkinud Emakse Looduse julmust – loonud(/modifitseerinud) olendi(t), kes on programmeeritud paratamatult kannatama ja hävima omamata valikut pääsemisele.

Pole juhus ega iroonia, et tänapäevast tagasi-loodusesse!-mängu ehk ajateenijate (kes on kohanemisvõimelisimad ja vastupidavaimad inimliigi esindajad – kontrollitud tervisega noored mehed) umbes nädalast saatmist kultuurist ja tsivilisatsioonist puutumata loodusesse kutsutakse ellujäämiskursuseks.

Henry David Thoreau, kes paar aastat metsaonnis mediteeris ja ube kasvatas ning sellest evangeeliumihõngulise traktaadi kirjutas⁴, käest oleks paslik küsida, et kui elu metsas nii mõnus ja autentne tundus, siis mille pagana pärast ta sealt nõnda kiirelt tagasi tsivilisatsiooni rüppe ägama tõttas⁵.

Ma tean küll, kuidas mul praegu hea hakkaks – ma pean õppima oma looduslikku olemust, antud juhul siis nälga, nautima. See on enamasti ökoseestunute paatos – saavuta oma loodusliku minaga, iseenda loomupäraste juurtega harmoonia ja ela siis seda nautides!

Mida on mul sellistele öelda? Noh, eks õppige nautima looduse tegelikku olemust – nautige oma vanemate matmist, sest see on Looduse Kord, nautige oma ihu haprust, sest see on Looduse Olemus, nautige oma ihu valulist hääbumist vanadusest, sest see on Looduse Kord...

Ärge üritage suruda Loodusele pääle oma isekat visiooni pastoraalsest karjuseidüllist (Päikese kustumiseni?), sest kaduvus on Looduse Kord!

Õppige nautima lähedaste surma ja õppige ka nautima õlilaiku vees, õppige nautima nälga ja haigusi, õppige nautima kõige kadumist, õppige nautima kõiki kannatusi ja kogu elu on teil üks õndsus ja lust!

Kogu ökotamine on rajatud uskumusele, et n-ö looduslik tasakaal on midagi meeldivat ja head, nagu hävingut ja kannatusi, püsivat piina polekski ses olemas.

Veider kuidas üritatakse ratsionaliseerida, täpsemini: serveerida hardumust korrektse arutluskäigu järeldusena, hardust – eneseküllast tunnet, et elu on hea, et elu tuleb hoida ja kaitsta...

Nagu barbaarsus ja julmus oleks üldtunnustatud väärtustelt (need, millele üritatakse taandada oma seisukoht, mis hardumusest a posteriori võrsunud) tehtud ebakorrektse järelduskäigu tulem!?

Nagu julmus ja hoolimatus oleks teoreetiline eksimus!?

Julmus on reeglina suutmatus välja kannatada täislooduslikku nälga, hirmu, igavust vms.

Ja jahi- ehk tapmisinstinkt on täiesti looduslik⁶.

Eriti ekslik tundub taandada hardumust looduslikule autentsusele. Hardumus - see irratsionaalsuse puudutus-hõige, elusa lootuse puudutus⁹.

Loodusele taandades seda ei leia; loodusele taandades saab karvutu ahvi; mitte hardumuse.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset radikaalset ideoloogiat, mis lammutaks süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos inimese tehtud parandused, et taastada-säilitada meeleheitlikult süsteemi, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea hävinemise filosoofia, paradigma, mis võtab pöördumatuse omaks, sest see tähendab enda konkreetse elu omaksvõtmist nii nagu see on – pöördumatuna⁷.

Minu õpetus on igatahes universaalsem.

Loodus on näljane aine, mitte harras elutahe; Tolstoil oli õigus, kui ütles, et mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest. Väiksena ajasin ma pidevalt „eetika“ ja „esteetika“ sassi. Mul oli täiesti õigus.

Puutumatu n-ö tasakaalus ja mitmekesine loodus tekitab meis tugeva esteetilise elamuse; ja sellest, et loodus on ilus järeldatakse, et loodus on ka hea.

Aga see on vaid isanda positsioonilt, nagu Schweitzeri eetika on isanda-eetika; tema eetika on mitte tappa kui pole hädasti vaja! Schweitzeri eetika on eduka looduseallutaja eetika; hardumus on isanda-hardumus oma valduste ees. Kas suudaks ta imetleda ka elu heidetuna loodusesse, mis ei ole allutatud nt relvastamatult metsikus džunglis? Kas näeks ka reaalselt ähvardavas looduses ilu?

Ääh, idealistlikud täissöönud naiivikud.

Pea läheb uimaseks; see on siin tühja kõhuga passimisest. Mingid mõttetud puud, hakipesasid täis. Hakid on kõik täis sittunud. Päeval on ohtlik kõndida. Sajab lirts ja lirts, vaata, et millegagi pähe ei saa.

Puud on päris kõrged.

Ei tea, kas puud sirutuvad naeratelles päikesesse või üritab aine põgeneda selt ägavalt kivikeralt? Ehk ei sirutu puud valguse poole, ehk sirutavad hoopis ära.. ehk on elu valutava aine järjepidevalt ebaõnnestuv suitsiid ja diversiteet üha ümbersõnastuv eutanaasiapalve?

Lootis ju Pauluski, et kord lunastatakse kogu elav loodus⁸.

Inimene on nii mõnelegi liigile halastanud, sest inimene on üks kaastundlik loom.

Süüa pole siin midagi. On vaid mõned üksikud küünlad, millesse ööliblikad kõrbema lendavad. Hunnik riste ja kalmukive.

Tagumik jääb kivil istumisest kangeks. Nälg teeb tigedaks, istud sa remmelga all või plastmassist kontoris.

Lähen koju, seal peaks olema midagi süüa.

1 Schweitzer 1984:265

2 Sontag 2002

3 Gary 1992:84

4 Thoreau 1994

5 Siia sobib vast Blaise Pascali (1998:195) märkus stoikude kohta:

"Nad järeldavad, et inimene suudab alati seda, milleks ta on mõnikord suuteline, ja et kuivõrd kuulsusejanu suudab neid, kes kuulsust ihkavad, teatud tegudele sundida, siis võivad teisedki sedasama teha. See on palavikuline tegutsemine, mida terve inimene ei suuda jäljendada."

ja Rorty (1992:299) märkus nn vasakintellektuaalide kohta, kelle ponnistused olevat „lootusetu katse ühitada vaimuinimese spetsiifilisi vajadusi tema kollektiivi sotsiaalsete vajadustega.“

6 Kiili 2003:1726

7 Kvaløy (2005:529): „Nii nagu Lääne ühiskond, on ka Lääne ehituskunst rajatud uskumusele, nagu oleks aeg lõpuks peatatud, nagu närbumist ja surma ei olekski olemas.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset röövelmajandust, mis riisub süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos maalt tema viimased varud, et säilitada meeleheitlikult ehitist, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea kõdunemise filosoofia, paradigma, mis võtab lagunemise omaks, sest see tähendab elu omaks võtmist.“

8 “Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm8:19-22

sest “Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte.” (Dawkins 2000:145-146)

9 De Sénancour: „Ma ei suuda iialgi mõistetesse sulgeda seda jõudu, seda suurust, mida miski ei saa väljendada; seda vormi, mida miski ei suuda mahutada; seda parema maailma ideaali, mida võib küll tunda, kuid mis paistab, et pole looduse tehtud.“ (tsit. James 2005:308)

Paigas endas pole midagi semiootilist, semiootiline on elava kogemus paigas, semiootiliselt saaks kirjeldada sellesse paika sattunud elusa tunnetuse kirjeldust. F-teadus kirjeldab paika surnult, loetledes kvantitatiivseid suhteid sarnaste ainegruppide vahel, kogemust ehk tähendust pole, on vaid suhted ehk mõõdud.

Võiks öelda, et oluline kogeda samu asju intensiivsemalt.

„Koge intensiivsemalt!“ näib paraku kuuluvat juhenditeklassi „absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.“

„Whitmanlik joovastumine rahuldatud tähelepanust maailma pelga olemasolu vaatemängu vastu on üks kõige fundamentaalsemaid viise tunnistada selle mõõtmatu tähenduslikkuse ja tähtsuse tunnet. Aga kuidas saavutada kogemuse elulise tähenduslikkuse tunnet, kui sul seda juba olemas ei ole? Selleks ei leidugi järgitavat retsepti.“

(James 2005: 316)

„mul oli rahulikku ja ärksat jõudeaega silmitseda üsna vagases ilmas hõredat lumesadu: kuidas helbed takerdusid suure pärna samblikus tüve külge või heitusid tagasi, vajusid madalamale või maha. Taipasin siis, et ma enne üldse pole Näinud lund, lumesadu ega midagi muud maailmas. /.../

Loomuselt see „teine olek“ on vähem-rohkem hämmastumus. Osalt selles, et inimene imestab, kuidas ta pole enne näinud, osalt selles, et ta Näeb. Tegelikult on maailm endine, kuid ometi ei ole enam midagi endine“ (Masing 1998:377-379)

Taotletava kirjelduse (ökosemiootiline) juures peaks püüdma mitte lahutada ennast keskkonnast, kirjeldada enese kogemust selles kohas ja oluline on juurde märkida enda seisundid, sest need mõjutavad aistitavat ülimalt olulisel määral, et mitte öelda domineerivad täiesti.

Nälg - ainult hall foon ja huviobjektideks märgid potentsiaalsest toidust. Näljasena ma ümbrust praktiliselt ei näe, kohe kindlasti mitte ei huvita mind liikide paljusus või mis linnuke laulab oksal; näljasena ma olen toiduhankimismure ning tige ja agressiivne kõige suhtes, millele mõtlen ja mis mu vajadust ei leevenda.

Paljusus on siiski elususes, mitte füüsikalises reaalsuses (kui siiski lubada selline dualism); see, mis tunne on olla (selles kohas) sõltub palju enam nt sellest, kas kogeja (pro vaatleja) on mugavalt riietatud ja kas tal on kivike kingas, kui sellest, kui palju liike ta ümbrus evib jne.

Lihtne on loetleda liike ja silmale nähtavat, ometi tunde seisukohalt on nahaga (ja/ehk millegi pertseptsioonilisega aistitav) palju olulisem. Kas ma siis öösel ei olegi selles kohas?

Kes veel peale (lääne-) inimese loetleks liike oma ümbruses?

Kui mul on nälg, on mu omailmaks toidupuudus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on palav, on mu omailm palavus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on kiim, on mu omailm iharus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on uni, on mu omailm vire unisus loodetava võimalusega kuskil magada jne. Ajas kiirelt muutuv seisund (vajaduse spetsiifika) on see, mis annab ümbruse objektidele tähenduse, pole isegi liiast öelda, et teeb need objektid üldse olemasolevaks.

See siht aga üritab haarata elu fenomeni kogu oma haaramatus mitmekesisuses, ja nii, et siinkirjutajal on tugevaid kahtlusi selle sobitamisega akadeemilisse traditsiooni.

„Ühel päeval, ühel päikesepaistelisel tunnil, luusis Puhhov linna ümbruses ringi ning mõtles selle peale, kui palju on inimestes rumaluse pahet, kui palju on neis hoolimatust niisuguse ainulaadse asja vastu nagu elu ja kogu looduslik korraldus.

/.../

Tuul väntsutas Puhhovit oma elusate käte vahel nagu suur võõras keha, mis on avanud rändajale oma neitsilikkuse, kuid ei loovuta talle seda, ja niisugune õnn pani Puhhovi rinna mühinal paisuma.

See harimata maa abikaasalik armastus äratas Puhhovi südames peremehetundeid. Ta vaatas kõik looduse asjad koduse hellusega üle ja leidis, et kõik on omal kohal ja elab õiget elu.

/.../

Aga ta süda oli omase inimese kaotusest teinekord valus ja vaevas ning oleks tahtnud kaevata kogu inimsoo ühisele ringkäendusele kõigi ühise kaitsetuse peale. Neil silmapilkudel tundis Puhhov vahet enda ja looduse vahel ning kurvatses, surunud silmnäo oma hingeõhust sooja mulla rüppe ja niisutades seda hõreda tõrksa silmaveega.

See kõik oli päris, sest inimesel ei ole otsa ega äärt ja tema hingest ei saa mastaapkaarti koostada.“ (Platonov 1979:38-39)

1. Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” „Ilmamaa“

2. Gary, Romain 1992 „Elu alles ees“ „Perioodika“

3. James, William 2005 „Inimeste teatavast pimedusest“ kogumikus „Pragmatism ja elu ideaalid“ „Vagabund“ lk 297-323

4. Kiili, Jaanus 2003 „Süvaökoloogiline maailmapilt“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 8 lk 1711-1734

5. Kvaløy, Sigmund 2005 „Elutervik ja aeg“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 3, lk 515-552

6. Masing, Uku 1998 „Kuidas ma luuletan“ kogumikus „Meil on lootust“ „Ilmamaa“ lk 371-386

7. Pascal, Blaise 1998 “Mõtted” „Hortus Litterarum/Logos“

8. Platonov, Andrei 1979 „Meistri saamine“ „Eesti Raamat“

9. Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29

10. Schopenhauer, Artur 1994 „Elutarkus“ „Kupar“

11. Schweitzer, Albert 1984 „Kultuur ja eetika“ „Eesti Raamat“

12. Sontag, Susan 2002 “Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” „Varrak“

13. Rorty, Richard 1992 „Pragmatism ja filosoofia“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 2, lk 268-302

14. Thoreau, Henry David 1994 „Walden ehk elu metsas“ „Hortus Litterarum“

Nälg

2011-12-19T11:45:00.016+02:00

Kaks nädalat pärast saksa uurimusgrupi avastust, et mitte ainult toitu süües, vaid ka toidu söömisele mõeldes rasvutakse - isegi kui ainult 10% intensiivsusel -, ei olnud ühtset rahvusvahelist positsiooni jätkuvalt kujunenud.

Esialgsed hoogsad rõõmuhõisked, et nälg on igaveseks kaotatud, nagu ka spirituaalsemad deklaratsioonid energiast ja kõige seotusest, olid vähemalt Läänes asendumas märksa segasema ja närvilisema seisundiga.

Mõned reaktsioonid olid kiired: välis- ja sotsiaalabi eelarved külmutati ajutiselt, toidusaated, -stseenid ja -arvustused toimetati meediast välja, avalikus kohas söömine kuulutati korrarikkumiseks.

Juba esimestel päevadel moodustusid tänavajõugud, kes rebisid maha need reklaamid ja sildid, mida kohalik võim polnud söögile viitavaks pidanud (loomad, talud, paljastatud kehad), korduvalt ka ette jäävate restoranide ja kohvikute vara rünnates.

Vastumeetmete kasutamist raskendas asjaolu, et toidust endast selle käigus mõelda ei tohtinud. Toidu söömisest, või "olukorrast", rääkimine oli nii eravestluses kui ka avalikkuses muutunud millekski sobimatuks, pääsmatuks, teist inimest koormavaks.

Olukord ise oli muidugi vältimatu, ja vaatas vastu peaaegu igast pilgust, ruumist, pealkirjast. Enamik inimesi olid siiski otsustanud oodata, kuni kõrgemalt selgem teadaanne tuleb. Oli praegu järelikult nii. Vaadati maha, söödi omaette, räägiti millestki muust.

Asutuste tasandil keskenduti positiivsetele meetoditele: tööpaigad täideti rahustavate piltidega, tänavad joviaalsete muusikutega, valitsus rääkis kindlatest edusammudest ja keskendumisharjutustest. Meelelahutus ja sport olid populaarsemad kui eales varem.

Aga keegi ei uskunud seda enam. Tehti kaasa, naerdi, kallistatigi, kuid mingi osa elust, mis oli seal varem olnud, oli nüüd kadunud. Maailma ääred olid välja lõigatud; igal inimesel, eraldi, üks ja sama kinnismõte, mida oli soovitav vältida.

Levisid kuulujutud. Kuidas ka uneajal võib rasvuda, kuidas inimesed olid toidule mõtlemisest sõltuvusse jäänud, psühhoosirisk, massirahutused, kuidas kuskil olevat võib-olla vaktsiin leitud. Kuidas valitsus rõhutab, et kõik on korras, ärge kartke midagi.

Oma keha ja mõistust hakati umbusaldama ja võõristama. Üha rohkemad kurtsid kroonilise iivelduse üle, alakaaluliste arv kasvas. Inimesed sulgusid oma tubadesse ("ainult kuni see mööda läheb"). Tänavad jäid vaiksemaks, tuled põlesid madalamal võimsusel.

Alles jäänud allikate märkmed muutuvad siinkohal lünklikumaks. Mainitakse ronge, piirikaitset, haigeid. Neljanda nädala keskel kirjeldavad mitmed sissekanded tugevat plahvatuste sarja, päev hiljem dokumentatsioon katkeb.

Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6)

2011-12-17T23:27:00.001+02:00

ia uus, .

/Eelteadmiseks: tulin otse haiglavoodist Jimi lavalaua peale, olles jäetud ellu./

Uus-romantism. Uus-naiivsus. Uus-lihtsus. Uus-headus. Uus-siirus. Uus mina.

Kui me väikesed olime, ütles Jim, et olen tantsija žiletiteradel. Või klaasikildudel. Siis kõlas see hästi.

Ühel sellisel teral vaakusin ma tükk aega elu ja surma vahel, ning ma-olen-elus ja ma-olen-surnud tunde vahel (:

Praegu: ma olen elus.

Muidugi taandub see armastusele. Ilule.

See on siis, kui sa märkad ja hingad ja õhkad kõike... seda.

Seda, mis on väljas – ja sees.

Kui meri sisendab elujõudu, mitte sisista surmavõimu.

Või vann. Või gaasiahi (:

Või kõrgus.

Sõnad: hindama, väärtustama, imetlema.

LIHTSUS.

/Laulab:/
Homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi –
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on.

See laul sobis tänasesse kui valatult, ent avalikult laulda tundus mõeldamatu. Sõber ütles, et Eia, see ju ongi elus olemise tunne – sa ületad nii suure hirmu, nii paljude inimeste ees. Tõsi. Tunnen küll.

/Laulab edasi:/
Tähele sa ei pane kilde, mis sinu ümber,
millest kokku saab su soe ja väike maailm.

Paljajalu. Nurmenukud. Murelid. Hommikusöök rõdul. Mannapuder värske maasikamoosiga või pannkoogid õunamoosiga. Eine murul. Õhtune piknik rannal. Lõke. Sõbrad. Koer. Paat. Saar. Mees. Laulupidu. Muusika. Tantsupidu. Laul. Tants. Neoon. Jim. Kärri. Vätta. Udriku. Muha. Muhu. Vanaema. Kohvi piimaga. Suguvõsa. Õnn. Rõõm. Tõstamaa. Lugemine. Kirjutamine. Selgus.

SELGUS.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

RAHU.

//
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)

Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)

2011-12-14T19:51:00.001+02:00

Edvin Aedma

Subjektiivne teadvus, osa võluvärvilisest objektiivsusest.

///

Elus olemine tähendab näiteks võimalust avada hommikul silmad, et silma väliskihi molekulide pihta saaksid põrkuda footonid, mis on läbinud miljardeid kilomeetreid totaalset absoluutset kohutavat tühjust, et jõuda viimaks nägijani ning tuua talle sõnum valgusest ja värvilisest maailmast.

Täiesti objektiivsed ning ausalt maailmas ringi kihutavad footonid põrkavad silmade pihta, ning nende impulss kandub ajusse, kus see muutub subjektiivseks. See muutub elamuseks, fenomeniks, kogemuseks, mis on tajutav ainult silmad avanud elavale olendile.

Sagedasti võib kohata maailma jagamist objektiivseks (tõeliseks) ja subjektiivseks (ebatäpseks, ebareaalseks jne). Subjektiivsus on aga osa objektiivsusest, ning sellega vahetus seoses.

Kui liigutan oma kätt, näiteks selleks, et teisele subjektiivsusele näidata võimet enda keha liigutada, siis on tegu olukorraga, kus subjektiivsed fenomenid (soovid, tunded, mõtted, eesmärgid – informatsioon) mõjutavad objektiivset reaalsust, näiteks sellist mateeriast koosnevat fenomeni nagu käsi.

Kui kellelgi oleks võimalik saada täielik ülevaade kõigest, mida reaalsus, eksistents sisaldab, siis oleks üheks selle lahutamatuks osaks meie kõigi mõtted ja teadvused siin ja praegu. Meie teadvus on sama reaalne osa eksistentsist nagu näiteks gravitatsioon. Miks? Sest nad mõlemad on olemas ja neil on põhjus.

Igaüks meist võib öelda sellise lause: maailm -kogu eksistents- on selline nähtus, et selles eksisteerib koos muuga selline fenomen nagu mina ise.

Ja iga “mina” väiksemgi tegu on nagu üks värviline riba universumi vaiba keerulises sündmuste mustris. See on nagu laine, mille me laiali saadame, ning mis enda ette jäävat mõjutab. Näiteks, kui me rõõmustame ühte inimest, siis on tõenäosus, et soodustame sellega seda, et tema rõõmustab järgmist inimest jne.

Me tunneme kogu aeg mingit tunnet, näiteks olemas olemise tunnet. Või emotsioone nagu rahu, õnn, sõbralikkus. Iga meie tegevus peegeldab ja paljundab neid tundeid. Seega, elamisega kiirgame me endast pidevalt välja tundelaineid, mis levivad inimeste, subjektiivuste kaupa (ning jõuavad isegi teiste olenditeni, alustades koduloomade ja lõpetades bakteritega, keda mõjutab meie tunnetest sõltuv immuunsüsteem). Nagu päiksed, mis kiirgavad igas suunas footoneid, kiirgame me igale subjektiivsusele, kellega me kohtume, seda tunnet, mida me tunneme. Me võime seda teha väga otseselt (“ma olen õnnelik!”) või kaudselt, näiteks kehakeele, hääletooni või oma tegudega. Või siis läbi selle, millele me oma tähelepanu suuname – näiteks kas millelegi süngele või heledale.

Siinse mõtteavalduse eesmärk on inspireerida meid mõtlema sellele, milliseid tundeid me oma eluga paljundame ja peegeldame ja kuidas selle kaudu maailma tervikut mõjutame.

Hea on endalt küsida, millised on need tunded/emotsioonid, mida me kogeme ja levitame.

Kui me tunneme oma emotsioone ja omame neist ülevaadet, siis saame hakata nende vahel valima. Siis tekib meil võime näha, millist mõju me enda ümbritsevale avaldame. Kas levitame stressi, uudishimu, õnnelikkust, ahnust või näiteks headust?

Suures plaanis - me saame valida tunnet, mida tahame, et objektiivne maailm tervikuna tunneks.

///
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)

Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)

2011-12-12T21:03:00.008+02:00

Juunis avaldati mu esimene romaan "Ma olen elus olemise tunne". Palusin sel puhul kuuel kirjanikul kirjutada ning Tallinnas ja Tartus toimunud raamatuesitlustel ette kanda mõtisklusi teemal "Mida tähendab olla elus". Viis olid nõus. Need juunised mõlgutused lähevad nüüd ZA/UMis ükshaaval eetrisse.

Tulemas:

Edvin Aedma

Triin Tasuja

Eia Uus

Robert Randma

ning yours truly.

Alustab Birk Rohelend

❂

Birk Rohelend

Elus olla tähendab hingata. Tõmmata kopsud tänavatahma, vihmamärja asfaldi lõhna, seenemetsa kõdurõskust, kaneelisaiakeste lõhna, päikese poolt puudutatud naha ainuomast hõngu täis. Nühkida oma nina vastu beebi küpsiselõhnalist kukalt, toppida oma põsk lähedase inimese unesooja kaelalohku, kirtsutada nina, kui värskelt avatud siidri jahedad piisad sõõrmeid kõditavad. Hingata sisse jahedust, usaldust, mõistvust ja Roberti saledate sõrmede rullitud kirsitubakasigarettide maailma parimat suitsu, mis joonistab vabaduse taustale lillekesi ja südameid.

Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara, et aeg kätte ära ei sureks. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemale, kuni need on nii kõrgel, et keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kõige mugavamaid, ilusamaid ja odavamaid kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei oleks kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ega lahtised osad, mida beebi võiks kätte saada. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks.

Elus olla tähendab liigutada. Joosta tolmuses jõusaalis mööda kummi ja määrdeõli järele lõhnavat jooksulinti, samal ajal vaadata lameekraanil terendavat hiina märulifilmi. Tõsta krobelise pinnaga hantleid, üks, kaks, kaheksa, neli korda kakskümmend viis korda, et õigustada tundidepikkust küürutamist läpaka taga, sõrmenukkide krampi kiskudes. Tõsta lapsi vanni ja vannist välja, söötmistooli ja turvatooli ja toidupoe käru beebitooli. Kontrollida, et keegi haiget ei saaks. Kontrolida, et miski kusagilt ei pigistaks. Kontrollida, et kõik riided on puhtad ja õigesti nööbitud ja et Barbie-nuku kingad ei vedele põrandal, kust beebi need kätte saaks. Vuhiseda, suisa lõputult tuhiseda piimakruuside, püreetasside, lusikate, pudipõllede ja niiskete lappidega mööda korterit, enda järelt ei-tea-kust kogu aeg juurde tekkivaid piimakruuse, püreetasse, lusikaid, lapikesi ja pisikesi nunnusid okse- ja muidulögalärtse likvideerides.

Elus olla tähendab luua. Elada oma peas tuhandeid elusid ja lahendada tuhandeid probleeme, armastada, vihata ja tappa häid, halbu ja keskpäraseid inimesi. Ise valmistada uut reaalsust. Iga päev avastada iseend. Otsida, leida ja lepitada end leituga, tõstatada, avastada ja lahendada kõike, mida maailm sisaldab. Innustuda oma ideedest, üksinda tühjas ruumis hüsteeriliselt naerda ja väriseda õhtul teki all, kui pimeduse asukad vaimusilmas su jalgade juurde roomavad. Tunda, et oled vaid värav – oled toru, mida kasutavad sünniks kõige hullumeelsemad ideed, mida sa ise ei suudaks oma peaga kunagi välja mõelda. Karta, et kõik, mida sa ette kujutad, on päriselt olemas. Teada, et vahe sinu ja hullumeelse vahel on vaid definitsiooni küsimus. Ja tohutult nautida seda teadmist.

Elus olla tähendab unistada. Joosta mõttes mööda kastemärga muru, mis laiub üle lõpmatute šotimaa väljade. Vaadata kujutluse hämarais saalides üksiku eksinud kummitusega tõtt, kohendada oma paksu keret isikliku raamatutoa pruunis nahkses tugitoolis ja klimberdada nagu John Lennon oma valgel tiibklaveril oma isikliku Yoko Ono seltsis. Sõita oma peas Harley Davidsoniga mööda lõppematult pikka suvist maanteed, roosad juuksed kuklas lehvimas ja kannikale tätoveeritud „Issand“ või midagi muud sedavõrd napakat, et selle paljastamist õigustab ainult surm. Sõita üks kord sellelt neetud kaljult alla või võtta see kuradi üledoos, taskus vaid tühine paberilipik: „Please bury me next to my baby in my leather jacket, jeans and motorcycle boots.“

Elus olla tähendab karta ja läbi kukkuda ja pettuda ja uuesti üritada ja ennast teiste järgi painutada ja haiget saada ja kõigest hoolimata ikka ja alati püsti tõusta ja edasi minna, tugevama ja targemana.

Elus olla tähendab armastada. Nii palju, kui võimalik. Märgata, vaimustuda ja loota vastuarmastusele, iseäranis siis, kui see on täiesti mõttetu. Tunnistada, jäädvustada ja avaldada oma armastust, iseäranis seal, kus see on täiesti kohatu. Armastada mehi, sest nad on uhked ja paindumatud ja nende jaoks kõlbavad ainult ideaalid. Armastada naisi, sest nad on hoolivad ja keerulised ja nende jaoks kõlbavad ainult nende ettekujutused. Armastada hulluksajavaid väikesi lapsi, kes panevad su kannatuse proovile. Armastada kibestunud ja kitsarinnalisi vanureid, kes panevad su inimesearmastuse proovile. Hoolida, aru saada ja andeks anda kõigile ja kõige eest. Armastada, armastada, armastada, kuni su südamest on järel vaid üks goddamn must auk keset kulunud ja kulutatud rindkeret, ja sa tunned, et sa ei suuda enam mitte midagi tunda, mitte midagi uskuda, mitte midagi loota. Siis sa tead, et sa ei ole enam elus. Siis saabub rahu, õndsus ja igavik.

AMONTILLADO

2011-12-06T16:53:00.010+02:00

On ainus võimalus, et AMONTILLADO nähtavaks saaks. Minupoolsed vabandused, et sellega niii kaua läks, kuid nüüd on ta Teie ees ja Teie päralt. Kunst kuulugu rahvale.

Ajal on omad vabandused. Ootasime festivalide-menu, mis paraku jäi tulemata. No ei tule välja see endahaipimine. Meisterlik näitleja-ansambel ja profesionaalne kaamerameeskond seadsid omad (l)ootused. Lisaks universaalne unustuse ja ajahamba halastamatu iseloomu temaatika.. ja õuduslugude vanameister Edgar Allan Poe, kelle üks tuntumaid novelle stsenaariumi aluseks sai.

Kas võis olla saatuslik meie kangelaste, Asso ja Koidu piirkondlik kuulsus, mis välisriikides erilist elevust ei pakkunud??

Seda enam, kallis kodupublik, armas eestlane, ainult Sulle - The Untold Story of Asso Kommer and Koit Pikaro.

HOIATUS! Tegu on autorite fantaasiaga teemal, mis siis kui ..? Reaalsusel ei ole siin midagi pista.

Film võeti üles pea 2 aastat tagasi, nelja õhtuga. Tol ajal oli Kukumäel oma comeback tegemata, ei olnud veel jotafilmi, milles ta ellu jääb ega surnuaiavahi hauakaevurirolli. Elulooraamat oli veel trükikojas ja Kuku sombuste sügistuulte hall kardinal.

Oli kus ta oli, aga teda kätte saada ei õnnestunud. Asso oli muidugi AINULT temale jõukohane roll. Koidu rolli ootas Robert Gutman, mu naabrimees Väike-Ameerika tänavas, unustustehõlma vajunud vanameister. Filmist pidigi saama titaanide kokkupõrke viimne vaatemäng.

Jõulude lähenedes aga otsustas Gutman selle maailmaga hüvasti jätta ja nagu selle kaotuse tasakaaluks, tõmmati mulle järgmine hetk kõne - Kuku ise teisel pool toru ja pärima, et mis filmi ja mis rolli ma õieti pakun. Sealt kõik edasi juhatas saatus kätte.

Kadriorus asuv Koidula 23 maja on nüüdseks oma lagunevat ilu kaotamas. Aknaklaaside asemel on esimesel korrusel papid ja lauad.

See on minu kolmas koolifilm ja esimene, millel ka korralik kaamera- ja valgusmeeskond taga oli. Ka esimene mitte-minukirjutatud algstsenaariumiga film. Koolipoolne ülesanne oli ekraniseerida üks lühijutt. "Vaat Amontilladot" virtuoosne adaptsioon tänapäeva Eestisse valmis ühe ööga Robert Kurvitza sule läbi.

Ja väike faktike, mis sobib lõpetuseks filmi legendile lisada: PÖFFi Sleepwalkersi programmist jäi ta välja ettekäändel/hirmuga äratada liigset poliitilist tähelepanu ja Koidu pahameelt. Minu näppe aga pole veel keegi sahtlisse peksnud.

Väike foto-dokumentatsioon võtetest asub siin: http://amontillaaado.blogspot.com/2009/11/blog-post.html

Jah, igas tehtud töös näeb looja vigu. Pole sellest pääsu ka siin. Kuigi Poe on juba loomu poolest sünge, leian ma, et kunstiteose eesmärk peaks alati olema oma publikule positiivse laengu andmine. Andmine. Igas mõttes. Mitte võtmine. Püüdsin seda oma järgnevates töödes silmas pidada. Püüan endiselt. Sest see on vankumatu.

Nüüdseks paberitega magister ja BFMi lõpetanud, vaatan helge kuid ettevaatliku pilguga kevadesse, mil esilinastub minu diplomifilm.

Lisaküsimus kommenteerijale: Mis on eesti filmi ainulaadsus?

LMM: Öö 2

2011-12-01T15:29:00.001+02:00

Top 4

2011-11-29T18:50:00.001+02:00

Jaw-Droppingly Awesome Ways to Cast One's Mortal Shell

1) Assisted Suicide by Apex Predator (ASAP).

Wherein one pays the price of admission to a local zoo, then proceeds to the tiger's den, scanning for entrances. Having waited for the opportune moment (before feeding time), he or she jumps right in, rips his or her shirt off and yells: „Come at me bro! Come at me!“

2) Dance of the Knights

Wherein one makes one's way atop an apartment tower, massive boombox and 10 meters of sharp copper wiring in hand. Then he or she proceeds by tying one end of the wire around a sturdy pipe or elevator box, the other – in the shape of a noose – around one's neck. Then he or she presses play on the boombox, blasting Sergei Prokofiev's „Montagues and Capulets“ at max volume, runs and jumps off the edge, treating unsuspecting passers-by to the dynamic spectacle of he or she being decapitated mid-air, limbs and torso flying in one direction, head in another, accompanied by a giant rainbow of blood.

3) The Full Mishima

Wherein one orchestrates a deliberately unsuccessful military coup – preferably fascist – and then proceeds by performing the assisted ritual suicide known as seppuku. Weather or not he or she deliberately fails at rousing the troops with one last desperate speech in between these two, is a matter of taste.

4) The Estonian Exit

As this list is meant as a literary device ONLY and in no way or shape encourages actual suicide - especially by the means listen herein - we will not divulge the secret of the fabled Estonian Exit. It would simply be too inviting for young and impressionable minds.

Hardo Aasmäe, tagurlik kodanlane

2011-11-28T16:49:00.019+02:00

Hardo Aasmäe, entsüklopeediliste teadmistega inimene ja “visionäär”, on Eesti ajakirjanduse go-to guy, arvamusliider juhuks, kui mingi üleskerkinud teema vajab käsitlemist. Ta on “vabamõtleja”, seistes näiliselt kõrgemal poliitilisest lehmakauplemisest. Lisaks sellele näeb ta välja mõmmilik-vanaisalik ja tundub sõbralikuna, justkui tark patriarh, rahvamees (seda muljet tugevdab ka tema lumivalge juuksepahmakas). Aasmäe teab palju ajaloost, olles lugenud hunnikute viisi raamatuid. Ta kuulub peale Tarkade Klubi ka Rooma Klubisse.

Rooma Klubi on mõttekoda, mille liikmeteks on ka Mihhail Gorbatšov ja Hollandi kuninganna Beatrix. Selle organisatsiooni pakutavad lahendused on enamjaolt hägused, igasuguste trikkidega välditakse klassivõitluse primaarset tähendust ajaloos, kuskil ei mainita Karl Marxi. Selle asemel aetakse üldiselt neoliberalistlikku ja udust jama “uuest teest maailma arengus” jms. Rooma Klubi on “mõttetalgute keskkond ning uurimiskeskus, mis keskendub loovusele ja algatusvõimele”, “grupp teadlasi, ökonoomikuid, majandusinimesi, kõrgetasemelisi avaliku sektori töötajaid, valitsusjuhte ja endisi valitsusjuhte üle maailma”. Nagu Bob Dylan laulis: “You don’t need a weatherman to know which way the wind blows” – Rooma Klubi pole kindlasti tööliste sõber, kuid samas pole see ka padureaktsiooniline.

Puhtempiiriliselt on Hardo Aasmäega kõik enam-vähem korras. Ta teab hämmastavalt palju fakte. Küsimus on selles, kuidas ta neid fakte tõlgendab, millise maailmavaate ta nendest loob. Uurides seda tõlgendavat aspekti, lugedes Hardo Aasmäe sõnavõtte ja intervjuusid, tema arvamusi maailma asjadest, avaldub ilmekalt tema järjekindel ja süstemaatiliselt tagurlik ideoloogia. Sõbralikult mõmmilt maski maha rebides tuleb ilmsiks reaktsioonilisusest kisendav mustasajaline konservatiiv, kes oma värvikamatel hetkedel läheneb krüptofašismile.

Aasmäe ja kapitalism

Hardo Aasmäe on öelnud: “Kapitalismi tänasel mudelil tundub olevat võhm väljas. See on vedanud inimkonda väga hästi kolmsada aastat. See on elujõuline vaid tarbimise kasvu tingimustes, aga jõukas maailm, mis on olnud selle eesotsas, ei suuda rohkem tarbida.” Ta jätkab: “Kõige tipp on õhu müük ehk süsihappegaasikaubandus, kus kaupa õigupoolest polegi. Tarbimist mõeldakse üha rohkem välja. See on kapitalismi mudeli lõpu algus. Üleminek uuele mudelile võib kesta ehk sada aastat.”

Aasmäe kriitika on näiliselt progressiivne, ta selgitab kapitalismile omast pidevat akumulatsiooni ja turgude otsimist, uute vajaduste väljamõtlemist. Kas sellest võiks järeldada, et Hardo Aasmäe tahab kapitalismi asendada millegi sotsialismilaadsega, isegi kui see tuleks ilma revolutsioonita, “saja aasta jooksul”? Vastus on ei: “Aasmäe hinnangul praegu täiustatakse kapitalismi aurumasinat, kuigi tegelikult oleks vaja mõelda kapitalismi reaktiivmootori peale” (minu kaldkiri).

Seega, kapitalismi huku asemel, rõhutute vabanemise asemel kurnavast oravarattast sotsialismi kaudu, propageerib Hardo Aasmäe “Kapitalismi 2.0″: uut, tehnoloogilisemat, säästlikumat kapitalismi – kimäärlikku Inimnäolist Kapitalismi, mida on aja jooksul otsitud ja otsitakse edasi kui Püha Graali, kuid mis de facto tähendab reformeeritud kapitalismi. Siin avaldub tema idealistlik naiivsus. Aasmäe oma ühiskonnateadusliku haridusega peaks teadma, et kapitalismi seadused sõidavad teerullina üle igasugustest “planeeritud uuendustest”, kõiksugu mõttekodade ja Rooma Klubide ilusatest lahendustest. Kapitalismi seadused eiravad reformistlikke suunamispüüdlusi sama jultunult, nagu antagonistlik lõvi eirab taltsutajat, või nagu autobuss filmist “Kiirus” eirab liiklusreegleid. Niisamuti kui too autobuss, sõidab kapitalism – juhul, kui seda vägivaldselt ei kukutata – hiiglakiirusega kokkupõrke suunas, ja sel puhul ei õnnestu idealistlikel Keanu Reeves’idel bussi enne õnnetust reisijatest evakueerida.

Kapitalistliku reaktiivmootori suunas

Tee selle “uue mudeli” juurde saab olema okkaline. Siin on Hardo Aasmäe nõus Angela Merkeli, Jürgen Ligi ja teiste neoliberaalidega: “me kõik” (ehk siis peamiselt töölised) peame kannatama kärpeid ja alanevaid elustandardeid. Hüvasti heaoluühiskond! Pensionäridel tuleb unustada oma “kõrged ootused” ja töötada kuni surmani, kokkukukkumiseni Maxima lihaletis. Sest selline on karm reaalsus, pole midagi teha.

Hardo Aasmäe ideoloogia avaldub sümptomaatiliselt ühe küsimuse vastuses ajakirjanikule:
Ajakirjanik: “Kust on tekkinud, ja Vene teadlaste arvates puhkeb peagi lausa õitsele, maailma uus panganduskriis?“
Aasmäe: “Eks siingi ole oma süü just nende abivajajate arvu suurenemises. Kõrgelt arenenud riikides on tegemist vana majandusmudeli säilitamise agooniaga, kus ei taheta vanast elustandardist loobuda. Seda ei saavuta aga muidu, kui uue raha laenamisega. Nii ongi minu arvates pool maailma, suur osa keskklassist ehk kuldsest miljardist, elanud üle jõu, isegi USA.“

Siin, selles väga tähtsas küsimuses, on ta kas halvasti informeeritud või – mis on tõenäolisem – teadlikult valelik ja hämav. Siin hakkab tema meeldiv rahvalik mask maha tulema ja selle alt avalduma jõhker klassipositsioon. Kas Hardo Aasmäe, tuntud mälumängija, suur lugeja ja faktide sõber, on arvesse võtnud neid statistilisi fakte: sel aastal hindas Maailma Jõukuse Raport, et 2010. aastal kontrollis 103 000 inimest 36,1% maailma rikkusest (võrreldes 35,5 protsendiga 2009. aastal). Inimeste arv USAs, kellel oli investeerida rohkem kui miljon dollarit, tõusis 8,3 % võrreldes aastaga 2009. Globaalne miljonäride ja miljardäride raha hulk suurenes 9,7% – 42,7 triljoni dollarini. Tendentsid rikkuse kontsentreerumise suunas toimuvad igal pool maailmas. Need numbrid, need faktid näitavad selgelt, et me pole “kõik ühes paadis”; ei – kapitalistid on luksuskaatrites, rüüpavad šampanjat ja irvitavad tööliste katsete üle hoida veepinnal armetuid parvekesi. Süüdistada keskklassi ja abivajajaid “üle jõu elamises” ja kriisi tekitamises on silmakirjalikkuse tipp!

Kas hr. Aasmäel kui “visionääril” on välja pakkuda viis, kuidas seda hiiglaslikku rahahulka – mis on saavutatud tööliste suurenenud ekspluateerimise ja finantsspekulatsioonide arvelt – veidigi ümber jagada, kuidas seda meeletut ebavõrdsust natukegi vähendada, selle asemel, et süüdistada pensionäre ja teisi kapitalismi kriisi ohvreid?

Ei, selle puhul kõlab temalt tähenduslik vaikus.

Maaslamaja löömine

Hardo Aasmäe neoliberalistlikud lahendused kriisile käivad käsikäes tema spenglerliku pessimismi ja poliitiliselt korrektse, kultuuripõhise, ajakirjanduse poolt aktsepteeritava rassismiga (millest tuleneb universalismi ja eri kultuuride kooseksisteerimise väidetav võimatus). Tema “multi-kulti” ja immigratsiooni vastased banaalsed tiraadid ei erine põhiolemuselt massimõrvar Breiviku omadest. Samuti on Aasmäed selgelt mõjutanud neokonservatism ja Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke jaburus, mis väljenduvad näiteks islami orientalistlik-essentsialistlikus käsitluses. Nendes hoiakutes sarnaneb ta teiste “tavaliste kahtlusalustega”, kellest tuntuim on Eesti filisterluse dojään, wannabe-Napoleon Mart Helme.

Süstemaatiliselt ja kiuslikult lajatab Hardo Aasmäe ajakirjanduses hoope prekariaadi, vähemuste, kõige vähem kindlal alusel olevate ja enimhaavatavate ühiskonnakihtide pihta: olgu nad mustlased, “siestat pidavad” lõunaeurooplased, geid, immigrandid, Eesti venelased jne. Seda tehes puhub ta aina lõkkele väikekodanluse hulgas niigi hõõguvat viha nende vastu, jättes tegelikud süüdlased (praegusel juhul finantskapitalistid) rahule. Aasmäe argumendid on pakendatud respektaablisse, “tavamõistuslikku” paberisse, nii et tema “käed jäävad puhtaks”; ta tegeleb osavalt reaktsionäärliku koeravile puhumisega, varjudes Targa, Kontemplatiivse Vanamehe rolli taha. Selle asemel, et ühiskondliku arvamusliidrina seista vastu kriisiaegadele omasele hiilivale fašismile ja kasvavale ksenofoobiale, valab Hardo Aasmäe äärmise vastutustundetusega hoopis õli tulle!

Ära tee metssea moodi tööd

2011-11-26T15:06:00.004+02:00

mängi parem arvutiga mängusid

Foto:Krõõt Tarkmeel

See on tellimuslugu. Martin küsis mu käest, kas ma tahaksin kirjutada arvutimängudest. Ma ei oska ju, vastasin mina, ma olen mänginud ainult Baldurit, Arcanumit, Heroest ja noh, Fallouti. Kirjutada niimoodi teaduslikult nagu Rostov või Robi ma nagunii ei oska, oskan ainult Mudlumi moodi. Tegelikult ma olen sellest muudlumi moodi kirjutamisest juba veidi tüdinud, kerge imbetsilli tunne tuleb peale. Sellepärast ei tule selle loo pealkirjaks sugugi Mudlum ja arvutimängud.

Alustada tuleb muidugi iidamast-aadmast, sellest kuidas meieni üldse jõudis arvuti ja sellega koos arvutimängud. See oli nii: kasiinoprints Konn võttis BIG-ist 30 tuhat laenu, poole maksis võlgadeks, poole eest ostis tutika arvuti. Aasta oli siis, ma pakun 2000? Võis olla küll nii. Arvuti oligi selleks et mänge mängida, sest internetti tol ajal veel ei olnud. Mängud sai Konn oma kullasepast sõbra käest. Sellele samale sõbrale müüs ta mõne lühida õnnerikka kuu pärast meie ikka veel tutika arvuti, et jälle mingeid võlgu maksta, aga nüüd juba ainult 8000 eest. Ja seda raha maksti talle tilgakaupa aasta jooksul:= Vaene väikeluiks pidi käima mu arvutiga tuttavaid pidi külakorda, et oma mängu mängida. Ta nõustus isegi lapsi hoidma.

Mänge oli terve pinu aga me mängisime alguses ainult Heroes kahte. Istusime igal õhtul poole ööni arvuti ees, mängides kolmel käel heerost, seni kuni ka öösel magades silmade ees ainult ratsanikud kappasid. Väärt mäng, me mängime seda Muhus olles siiamaani, vanas arvutis on olemas nii Heroes II kui III. IV on jama ja viiendat 3D-mängu ei suuda vist keegi mängida. Esimeses seevastu on tüübid pirrakad! Suured nagu päris monstrid kohe! Taktikamäng. Mul on tunne et mina olin ikka kõige kõvem. Luiks läks kogu aeg liiga väikeste jõududega võitlusesse. Aga jällegi kui oli mingi eriti raske lossipiiramine, siis lasin mina tal proovida, sest ta kasutas loitse osavamalt ja oskas ka kaitsta paremini.

Baldurit ei puutunud alguses keegi. Eks teda prooviti aga tundus kohutavalt nõme olevat. Ma keeldusin tükil ajal seda mängimast, siis kui Martin juba mängis, väites et see venib aegalselt nagu tatt ja mina seda ei mängi. Ma proovisin mitu korda aga ümber Candlekeepi lonkimisest ma kaugemale ei jõudnud. (Martin mäletab, et ta tahtis õ u d s a l t Baldurit mängida. Balduri revu oli ta juba paar aastat tagasi maal, naabritüdruku pool Meie Meelest lugenud. Põhiliselt avaldas see muljet ning huvi saladusliku tähekombinatsiooni D&D pärast, mille kohta Mudlum oli juba mingi aeg varem Ekspressist uurinud, et too on nagu selles Tolkieni maailmas ja et nad mängivad, et nad on nagu raamatutegelased, mis tundus kuradi kõva, ehkki selgusetuks jäi, mismoodi siis täpselt. Well. MLjun)

Aga lõpuks võtsin oma meelekindluse kokku ja läksin laia maailma. Gibberlingidega võitlema. Mina olin esimene, kes avastas, et selles mängus tuleb kõik kaardialad toll-tollilt läbi kammida. Ma olin eriti elevil ja õnnelik selle üle, et igale poole on peidetud väikesi krutskeid, +1 relvi ja igasugu muid toredusi. Surnud kassi kandsin terve mängu kaasas. See maid mööda rändamine nõuab julgust ja osavust, sest alguses on iga hunt, karu ja hobgoblin su surmavaenlane. Kui ma ükskord peale hakkasin, siis enam pidama ei saanud, järgmine aastakümme möödus enam-vähem Balduri tähe all. Selle ajaga kasvasid peale uued mängijate generatsioonid.

Kui ma siinse kirjatüki lõpetan, siis otsin võib-olla mõne vana mänguseivi välja ja teen seda veel. Möcal jäi mäng pooleli, ta ei leidnud enam Bandit Campi üles, oli vist valed inimesed maha koksanud, peaks proovima selle asja ära lahendada. Mis ei tähenda, et ta oleks ainult nii natuke mänginud, talle meeldib teine rohkem, iseäranis mitu korda on ta mänginud teise mängu lisa ja esimesega on ta ikka linna välja jõudnud aga neljas plaat oli katki või kadunud, ühesõnaga kogu aeg on mingi jama. Nüüd ei saa enam niikuinii plaatide pealt mängida, sest CD-drive on tuksis.

Nii, mis siis on BG juures kõige tähtsam? See, kes sa oled. Mitte ilmaasjata ega juhuslikult ei mängi ma seda alati mõõgakangelasena, peaaegu alati olen ma human, vahel harva mööndusena ka half-elf, ühe korra olen vist vibulane olnud. Martin on jälle peaaegu alati võlur - mina mitte kunagi. Ka Arcanumis olen ma alati tehnikatüüp ja tema wõllori-onu.

Tüki aega ei osanud ma loitsudega üldse midagi mõistlikku peale hakata ja eks need esimese balduri loitusud ole ikka magedad ka - kas keegi ütleb mulle, milleks ja kas üldse on mõtet kasutada color sprayd? (Color Spray võib hea õnne korral vainlasenaha pikali panna, isegi mitu, ehkki maag on muidugi klaasist tehtud, nii et seda tuleb oskuslikult kasutada - MLjun.) Loomulikult olen ma chaotic good, ühe korra mängisin paladinina ka. See, kuidas sa mängu mängid näitab mõndagi ka mängija kohta. Konn mängis Arcanumit niimoodi, et ta kõndis selles pruunis tulupis mööda metsi ringi ja tappis karusid, kuni oli juba mingi level 11, ilma et ta oleks kordagi mõne linna lähedalegi jõudnud! Seda vist mängutegijad ei osanud ette näha, et nende Chosen One on nomaadleva eluviisiga karutapja, kellel pole oma missioonist halli aimugi ja keda see ei koti ka, et ta peab maailma päästma. Üks teine tüüp jällegi mängis kõiki mänge alati tugeva ja lolli malakamehena, kes tapab kõik külad kohe tühjaks - see tegi tal võimatuks ühegi mänguga kuhugi edeneda, sest lõpuks oli kogu maailm tema vastu. Ja täpselt ühteviisi nii Fallouti, Arcanumit või Baldurit, ikka int 3, strength 20 ja kõik, kes ette jäävad surnuks tümitada. Ja pange tähele, ta mängis üksi, ta ei võtnud omale iialgi partysse ühtegi tüüpi ja iga kurjavaimu kopika korjas maast üles.

Tegelikult ei ole kõige tähtsam mitte sina vaid su Party. See on see, mille me oleme oma päriselusse kaasa võtnud. Noor Martin kaotas eluisu, kui ta sõpruskond hakkas laiali lagunema. Neil oli oma D&D mäng, peenimate detailideni lihvitud maailm, oli jutt et nad annavad selle välja ja saavad kuulsaks ja rikkaks. Neid karakterite kirjeldusi ja maailmakaarte tuleb siiamaani minu juurest välja. Hoolikalt tuleb valida kaaslasi ja ehitada oma maailma.Sest vaadake nüüd, millise ägeda party me oleme kokku ajanud!

Mu meelest on BG kõvem kui BG2. Kaks on muidugi rikkam ja vägevam aga mõnes mõttes igavam, rohkem "mäng". Esimene oli päris elu moodi. Väikesed viletsad külad, palju võpsikuid, rohkem nalja, üks mitte liiga suur linn, mitte liiga palju maagilisi riistapuid, vägev vaenlane, ja muidugi hea filosoofiline platvorm - bhaalipoeg, kes peab oma isa tapma. Eks me kõik ole natuke bhaalipojad. Ma ei tea, kas ma teist viitsiks uuesti mängida, seal on nii palju sebimist, ei mitte ometi Nalia maja tükkis igavate trollidega, ei taha vampiire tappa, ei viitsi jännata mindflyeritega, ei viitsi paksu persega roosale Keldornile tema naise asju korda ajada, otsida tüüpi kes inimesi nülib - muuseas, kas keegi on selle pantaloonide asja kunagi valmis teinud? Need pronksised, hõbedased ja kuldsed pantaloonid, millest peaks lõpuks powerarmori saama? Sama lugu Fallouti nahaaluse combat-armoriga, kas see on päriselt olemas? Mina olen vanakooli mängija, ma ei viitsi mööda foorumeid ja walkthrowsid tuuseldada.

Ma ei oska AD&D mänge kuidagi tapmismängudeks pidada. Muidugi tuleb enamik vastaseid mättasse lüüa ja põhiliseks rikastumisvahendiks on laibarööv ja muiduvargus - turvised, mõõgad, nooled, loitsud - kõik kühveldad omale kotti. Ühes mängus ma mängisin selle pisikese Aloraga, kelle vargaskillid on põhjas. Ma varastasin kogu maailma tühjaks, olin lõpuks rikas nagu troll, sain maagitornist kõik müstiliselt kallid itemid osta aga niimoodi on igav.

See on raskuste ületamise mäng. See on valikute mäng. Osavuse ja kannatlikkuse mäng. Sest kuipalju kordi sa pead proovima, enne kui lohe maha saad? Või kuipalju kordi ma püüdsin Sarevokist jagu saada? Ma tegin selle nooltega ära lõpuks. (Niimoodi, et kaks tüüpi muudkui lasevad ja Sarevok ei tea, keda ta neist rohkem maha lüüa tahab:=)

Uuematest mängudest, Dragon Age jättis mind siiski suhteliselt külmaks. No tal ei olnud viga, muidugi mul oli koer ja kivimees ja päkapikk aga need päkapikkude asjad on nii tüütud. Ma ei tea midagi tüütumat Arcanumi päkapiku-koobastest, mis on täis roostes vagonette, igaühe sees üks räbutükk. Oi, sellega seoses tuleb mulle meelde, et ma olin kõige rabatum mängutegijate ettenägelikkusest seal Arcanumi saare peal, kus oli vaja prillide saladus kätte saada. Prillid, millega näeb päkapiku kaevanduse ust kalju sees. Kui ma selle tigeda ja ülbe päkapikuga rääkisin, kes sugugi ei tahtnud mulle oma saladust anda, siis ma võtsin prooviks korra riided seljast ära. Ta ütles et ma käitun sündsusetult ja mul peaks häbi olema niiviisi alasti ringi joosta. Ah?! Kuidas nad teadsid et üks loll võtab ennast paljaks ja kirjutasid sellise tekstiosa? Ma muidugi ei jaga mängude kombinatoorikast midagi aga see avaldas mulle sügavat muljet.

Nii ja Planescape Torment. See on mul pooleli. Ma jäin toppama sinna Lower Wardi vist, arvuti jooksis kokku ilma seivita, ja kui ma kunagi jälle mängima püüdsin hakata, siis ma ei mäletanud, mida ma juba teinud olen ja mida mitte ja mitte keegi ei tule ja ei aita mul otsa peale saada.( Kõrvalmärkusena olgu öeldud et oma elu ühe suurema lamendi olen ma löönud siis kui üks jobu mu Balduri seivi enda omaga üle laskis!!! ma olin jumala kaugel, peaaegu lõpus. (Sorry!))

Pealegi on siin lollis arvutis kõik mängud kuidagi pekkis omadega, iga viimane kui asi on mingi eraldi virtuaalketta peal ( arvuti on jagatud viieks partitsiooniks ja midagi ei leia üles ja kui üles leiad, ei lähe tööle.) Kõik teevad muudkui tööd ja tööd ja mõnusalt seltskondlikult arvutimänge minuga keegi ei mängi. Vahel ma mõtlen et ma olen ehk mängimiseks liiga vana. Aga siis jälle mõtlen, et vist ei jaksa ega suuda ma sellepärast mängida et ma olen niikuinii kogu aja arvutis, peaaegu kogu maailma aja. Metssea moodi tööd rabamas.

Kui mulle ei anta ZA/UM i tuusikut, siis võiks vähemalt orgunnida nädal aega lõbusaid arvutimänge ja neti seinast välja tõmmata.

Räppiv revolutsioon

2011-11-23T23:38:00.003+02:00

“I’m quite sure that people will look upon my attitude and sentiments and look for hypocrisy and hatred in my words. My revolution is born out of love for my people, not hatred for others.” (“Poverty Of Philosophy”)

Immortal Technique (Felipe Andres Coronel, sündinud 1978. aastal Peruus) on revolutsiooniline räppar ja aktivist, kes väsimatu teravusega, meisterlikult ja informeeritult materdab kõike seda, mis on regressiivne mitte ainult tänapäeva hip-hopis – mis on muutumas järjest vähem klassiteadlikumaks, järjest vähem ühendatuks oma juurtega USA getodes, järjest imalamaks -, ei, tema verbaalne sihik on peamiselt ja esmajoones suunatud kogu globaalse kapitalistliku süsteemi ja selle erinevate avaldumisvormide pihta.

Lühike elulugu

"I started out like Australians, criminal minded..."

Immortal Technique’i (edaspidi ka IT või Tech) kirju elukäik on olnud määrava tähtsusega tema pöördumisel revolutsioonilise sotsialismi teele. Ta perekond põgenes 1980. aastal Peruus puhkenud kodusõja eest New Yorki, täpsemalt Harlemisse. See “vabasse maailma” pagemine ei osutunud loomulikult unistuste täitumiseks immigrantide perele. Siselinna vaesus ja vägivald, töötus, institutsionaliseeritud rassism, gängid, kräkiepideemia, kõik need USA-sisese “kolmanda maailma” probleemid mõjutasid ka noort Felipet, mis kulmineerus talle määratud aastase vanglakaristusega. Sellest hetkest – lugedes vanglas õõnestavat, marksistlikku kirjandust, mõeldes sügavalt oma olukorra üle maailmas laiemalt - algas Immortal Technique’i transformatsioon, valgustumine, tema muutumine tõeliseks revolutsionääriks, tervikliku maailmavaatega inimeseks. Lisaks kõigele oskas IT oma maailmavaadet esitada lüüriliselt ja nõelavalt räpi kujul.

Pärast vanglast vabanemist – leidmata “korralikku” tööd – võttis Immortal Technique osa mitmetest niinimetatud rap battle’itest, võites neid ridamisi oma hingestatud esinemisega. Rap battle on hip-hop kultuuri üks kesksemaid ja värvikamaid osasid, kus kaks võistlejat üksteist mänguliselt kuid halastamatult solvavad, jäädes sealjuures üldiselt tsiviliseerituks (ainus lubatud relv on sõna). Battle on fenomen, mis nõuab veenvust ja välkkiiret improviseerimis- ning reageerimisvõimet vastase argumentide suhtes, et võita publiku kohest heakskiitu. IT-l olid kõik need omadused ja seega sai ta respekti ja usalduse osaliseks (seda hip-hopi aspekti on dramaaltiliselt ja eredalt kirjeldatud ka populaarses filmis “8 Mile”). Erinevalt mõnest teisest osavast räppijast ei jätkunud Techi karjäär muusikakorporatsioonide kaitsva, ent tsenseeriva tiiva all: kõik oma neli albumit on ta avaldanud raskelt teenitud raha eest, säilitades loomingulise iseseisvuse, väärikuse ja radikalismi. IT jätkuv populaarsus on saavutatud “rohujuuretasandi” propageerimisviisidega, sotsiaalmeedia vahendeid kasutades, kuulujuttude põhjal, aga peamiselt – tänu tema usutavusele pühendunud ja professionaalse süsteemivastase räpparina.

Looming

Immortal Technique’i looming on paljulugenud inimese oma, kirglik; veidi apokalüptiline, kuid fundamentaalselt siiski marksistlik. (IT räägib oma marksistlikust kreedost põhjalikumalt loos “Poverty of Philosophy”, mis on tegelikult riimideta kõne, mille taustaks on biit.) Oma päritolu tõttu on tema peamises fookuses paratamatult Ladina-Ameerika probleemid, ehkki tema pilk on selge kogu maailma ulatuses. Immortali riimides sisaldub kohati Tupac Shakuri stiilis paranoilisust, kuid mitte Tupaci gängsteriesteetikat (ehkki süüdistada teda liigses paranoias on vale, arvestades pöördeid Ladina-Ameerika ajaloos 1492. aastast kuni viimase ajani, genotsiididest kodusõdadeni, CIA-st neoliberalismini). Hiiglasuure jõuga, teemantteravate metafooridega piitsutab IT valitsevaid klasse ning paljastab suure kujukusega kõigi nende institutsioonide ja ideoloogiliste kontseptsioonide seesmist valet, mille abil püsib tänapäeva ühiskond: imperialism, militarism, sõda terrorismi ja narkootikumide vastu, rahvusvaheline finantsrežiim, kapitalism. Kartmatult materdab ta igasuguseid oportuniste, konformiste ja argpükse, kodanluse toapoisse, kes lömitavad ülemuste ees (sealhulgas kaasräppareid, kes on faustlikult müünud oma hinge kapitalile). Sama kindlameelselt, kuid sügava armastusega seisab ta kogu maailma tööliste, vaese talurahva ja teiste ekspluateeritavate klasside huvide eest.

Immortal Technique’i temaatiline ampluaa on rikas.Väike näidisleksikon: kolonialism, palestiinlaste vabadusvõitlus, orjuse osa Ameerika ajaloos, kodanlik-eeslinliku eluviisi silmakirjalikkus ja mõttetus, Miami anti-Castro tegelaste vastikus, Zapatistad, Thomas Jeffersoni mustanahalised lapsed, Malcolm X, Che Guevara, geriljasõda, asteekide, kristluse ja islami ajalugu, mustanahaliste ja latiinode ebaproportsionaalselt suur vangla- ja sõjaväepopulatsioon USAs, gängimentaliteedi tühisus, põlisameeriklastele jagatud nakatatud tekid, Nat Turner, keskkonnaprobleemid, CIA kokaiin, korruptsioon igal tasemel, Guantanamo, MK-ULTRA, peavoolumeedia mitteusutavus, Homeland Security, sõnavabaduse suhtelisus USAs ja sajad teised teemad, mis tikitakse meisterlikult lugude kangasse.

Kolm näitlikku lugu

1. Lugu “Peruvian Cocaine” on sisuliselt viieminutiline variant Steven Soderberghi filmist “Traffic”, lahates rahvusvahelist narkoäri, selle võitjaid ja kaotajaid. Kuid isegi viie minutiga suudab IT analüüsida vastavaid protsesse laiemalt kui Soderbergh, käies läbi kogu tee: alates kokapõõsa kasvatajatest, nende brutaalseist ülevaatajaist, korrumpeerunud valitsustest, minnes erinevat mastaapi diilerite kaudu kuni vangivalvurini välja, näidates selgelt, mis osa on igal ahela lülil. Isegi telesari “The Wire” polnud oma diapasoonis nii ambitsioonikas.

2. “Rich Mans World (1%)”: siin kujutab ta satiiriliselt hüperrikkurite karistamatut ülbust, suurkodanluse absoluutset silmakirjalikkust, kasuahnust ja täielikku ükskõiksust tööliste suhtes. Selles loos kujutab Immortal Technique neid plutokraate õigustatult kui “tõelisi” gängstereid (“real gangsta”), kelle kõrval juveele, kalleid autosid ja muid luksusesemeid silmatorkavalt eksponeerivad tavakurjategijad on vaid väikesed kalad.

3. “The Cause Of Death”: siinkirjutaja silmis kõige efektiivsem Ameerika “välispoliitika” (loe: imperialismi) vastane räpplugu. Bushi poliitika oli nii jultunult, nii tüüpiliselt imperialistlik ja kohmakas, et ka paljud peavooluräpparid kritiseerisid seda. Kuid nende oponeerimine jäi süsteemituks poseerimiseks, kapitalistide antud piirides lubatud kaeblemiseks “ekstsesside” üle. (Kanye Westi “George Bush doesn’t care about black people”, Jay-Z Katrina orkaani teemaline nutulaul “Minority Report”; Nasi “Sly Fox” et al. Bushi ametiaja lõppedes hüppas enamus neist meinstriim-räppareist entusiastlikult Obama “uue ajastu” vagunile.) Kuna anti-Bush sentimenti propageeriti ka USA valitsevate klasside ettevaatlikuma osa poolt, siis tekkis meedias avang, mis lubas rohkem sisulist kriitikat. Kuid kõik see kahvatub Immortal Technique’i tulise invektiivi kõrval, mis avaldub loos “Cause Of Death”. Ehkki kergelt mõjutatud vandenõuteooriatest, on üldiseks muljeks võimas, ülisõjakas hoop Dick Cheney (“fucking leech”), Bushi (“stupid puppet”), Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteemi ja imperialismi pihta tervikuna.

Vastuolud

Immortal Technique’i võib kritiseerida tema kohatise “kontrrevolutsioonilise” sõnakasutuse pärast: motherfucker, bitch, nigga jne, mida võib tõlgendada kui seksismi, misogünismi ja rassismi; kuid võib ka väita, et need sõnad on hip-hop kultuuri poolt omastatud ja teatud mõttes neutraliseeritud. Igal juhul saab võimsalt ja salvavalt räppida ka ilma nende sõnadeta. Seksismi – nagu ka homofoobia ja ksenofoobia – keel aitab valitsevatel klassidel nõrgendada rõhutute solidaarsust, tekitades tööliste seas kunstlikke lõhesid. Seda ei saa heaks kiita. IT kaitseks võib öelda, et ta on mitmes loos ja intervjuus rõhutanud oma laias laastus feministlikke ning rassismi- ja homofoobia-vastaseid seisukohti; lisaks on ta lubanud, et aja jooksul – koos omaenda teadlikkuse kasvuga sellest, mida revolutsioonilisus tähendab, seoses suurema keskendumisega poliitilisele – kaovad tema lugudest need segavad faktorid. Immortal Technique on inimene vigadega, vägivaldse minevikuga, kuid seni on ta näidanud üles hämmastavat õppimisvõimet nagu iga tõeline revolutsionäär, ja kindlasti see tendents jätkub. Selle tõestuseks on tema ilmne poliitiline ja professionaalne areng oma loomingulisel teel, evolutsioon sotsiaalse tundlikkuse suunas, areng, mis on säilitanud IT vankumatu radikaalsuse ja vältinud ta langemist oportunismi küüsi. Tsiteerin Leninit: “Me ei karda oma vigu. Sellest, et algas revolutsioon, ei muutunud inimesed pühakuteks. Teostada veatult revolutsiooni ei suuda need töötavad klassid, keda sajandite jooksul rõhuti, maha suruti, vägivaldselt viletsuse, harimatuse ja metsistumise pihtide vahel pigistati.” (“Kiri Ameerika töölistele”).

Kokkuvõte

Immortal Technique on osa hip-hopi sotsiaalsest voolust, kuhu kuuluvad ka Public Enemy, Grandmaster Flash, Dead Prez. Mos Def, The Roots, Lowkey jt. Kuid keegi neist ei ole oma väljendustes nii tundeküllane, oma kriitikas, riimides ja metafoorides nii vahe, nii mahlakas, nii otsene kui tema. Immortal Technique’i inspireerivad sõnad peaksid kuuluma iga progressiivse inimese mp3-mängijasse: olgu see kuulaja demokraatlik aktivist, kes võitleb valitsuse autokraatia vastu; olgu ta organiseerija, kes riskib oma eluga, et ühendada töölisi ühtseks löögirusikaks; olgu ta geriljavõitleja, kes (hoolimata reaktsiooniliste jõudude ülekaalust) jätkab kuni viimse kuulini – sest see gerilja mõistab, et andes oma elu revolutsioonile, muutudes märtriks, ei ole kõik kadunud. Nii nagu seesama gerilja, nii nagu miljonid võitlejad enne teda, külvab Immortal Technique seemneid, mis tärkavad ootamatult eri kohtades ja aegadel, ja mis lõpuks viivad ülemaailmsele revolutsioonile, kapitalismi kukutamisele proletariaadi poolt.

¡Viva la Revolución!

Neli raamatut - üks loeb (üks selline juba oli ka)

2011-11-21T18:39:00.038+02:00

Sotsiaalkriitilist vihkamist on novembrikuusse nüüd vist juba piisavalt saanud. Aeg pöörduda talviste rahulike lõbude poole - aeg rääkida raamatutest.
Neist, mida keegi kunagi ei loe.

Endre Fejes "Vanarauahoov" - ungari keelest ümber pannud Edvin Hiedel - kindel kvaliteedimärk, sest tema juba midagi kehva tõlkima ei hakanud.
Janos Habetler noorema kiiskavatest kollastest silmadest meil oli juba ühes loos juttu. Ta tappis inimese. Miks ta inimese tappis? Selle loo harutab raamat nüüd lugeja ees lahti. Algab asi aga üpris kaugelt - Janos Habetler (selle vanema) sõjast tagasitulekuga, oli see sõda siis nüüd milline tahes, kirjas oli, et itaalia rindel ta nägi kuidas üks sinaka näoga laip hakkas liigutama, kergitas pead, siis rinnakorvi - tema all tuhnis mutt mulda. Kuidas ta tasapisi kosus, kaal kerkis seitsmekümne viie kilo peale, hakkas naisterahvast himustama, ja kuidas tema sõber, kapral, kogenud mees, andis talle niisugust nõu - " vali üks tüdruk, vihu tükk aega tantsida, kiida tema välimust, joo temaga 200 grammi veini ja otsi siis Linnapargis üks pink, laternast hästi kaugel." Niisama lihtsalt seotakse inimeste saatused, Maria Pek sünnitas riburada hulga lapsi, nende hulgas ka J.H noorema. Mõned neist surid, mõned jäid elama, Maria Pekil olid suured, punased, inetud kondised käed ja käre meel aga hea süda. Toitis ja kattis nii võõrad kui omad.
"Jõulureedel võttis Maria Pek ette suurpuhastuse ja paigutas mööbli ümber. Seda tegi ta iga suurema püha puhul, aga ta võis perekonnaliikmete pahameeleks sageli ka lihtsalt laupäeval kogu korteri pea peale pöörata. Nüüdki kargasid kõik ringi, tirisid ja tassisid, sikutasid kappe, laudu, voodeid, pesid põrandat ja aknaid, õhkkond oli väga närviline."

Neil oli naabriks üks Reichi papi, kellel oli kena tütar Kato Reich, juuditüdruk. Talle meeldis hirmsasti J.H noorem. Maikuus viidi JH.noorem rindele, Kato Reich aga juutide majja.
Pärast sõda läheb elu edasi, kes töötab siin, kes seal, Ungari puuvillatööstuses saadi palga ulatuses jahu, ube, herneid, õli, preemiaks puuvillriiet ja kunstsiidi.
Naised lähevad meestest lahku, peavad armukesi, üks on veel saksofonimängija - moodsad ajad, moodsad kombed. Mehed maksavad alimente, naised elavad kenades korterites, käivad kõige kallima lokkija juures ja kurdavad et neil ei ole elus sugugi vedanud. Habetler nooremal aga viskab kopsu üle maksa, kui ta purjus kolleeg talle nina alla hõõrub, et mõne inimese hooletuse pärast läksid tema noorik ja tütar Auschwitzi gaasiahju. Me oleme algusesse tagasi jõudnud. Kes suudab ennast kurssi viia viiekümne ungari nimega ja jätta meelde kes on kelle mees, naine, isa, ämm, õde, poeg, nääl, nadu jne, sellele on see väärt lugemine. Ja ka sellele, kes ei suuda, sest inimesed on inimesed igalpool ühtmoodi, olgu nende nimi mistahes.

Vladimir Voinovitš "Meie elame siin" on lihtne jutustus Vene töökatest noortest mingis jumalast hüljatud kolkas Popovkas, kohalikus kolhoosis. Lõikavad vilja, lõpetavad keskkooli, armuvad ja pettuvad, ei puudu ka spekulant, kes justkui viiks kolhoosi kartuleid lastekodule aga tegelikult parseldab need linnas maha, on linnapoisist luuletaja, kes tuleb maaelu nuusutama, töötades kultuurimaja juhataja vastutusrikkal ametipostil, ajab külatüdrukutele kärbseid pähe, räägib misukesed on Moskvas tänavad ja kinod ja teatrid...ja raamatukogud...
Endine kultuurimaja juhataja Ilja Borodavka, kes noore geeniuse ees taanduma peab, kirjutab samuti sahtlisse luuletusi ja peab päevikut:
"Täna algas võitlus Kasasthani miljardi eest. Meie brigadir Guri Makarovitš Galtšenko tõusis oma armsal kombainil püsti ja ütles oma reipa häälega: "Las käia!" Ja kõigi südamed hakkasid meeldivas erutuses värisema, nagu oleks seal katkenud mõni keel. Ja kõik hüüdsid "hurraa!" Ilja pidas aru ja kirjutas veel: "ja põhukogujatel seisid harkidega meie kallid šefid. Nad laulsid lõbusaid laule."
Kõik lõppeb peaaegu hästi - Moskvalane sõidab Moskvasse tagasi, noor külakangelane autojuht Goša võib-olla ei kaotagi oma pruuti ja inimesed kes armastavad oma kodukohta elavad seal ka siis kui õue astudes on sopp üle põlve ja mis siis et mujal on metroo ja gaasipliidiga korterid. Seesamane süütu, helge raamat korjati aga lettidelt ja raamatukogudest ära, kui autor Münchenisse putkas ja Vabas Raadios tööle hakkas.

Hans Erich Nossak "Lülituslaud" - tõlkinud Ain Kaalep. See on ebatavaline raamat.Väga õhuke, kõigest 46 lehekülge paks filosoofiline apokalüpsis. See on pikk ja raske monoloogtekst inimeseksolemisest.
Tüüp nimega Schneider on välja mõelnud süsteemi kuidas kohaneda süsteemiga nii, et keegi ei saa aru, et sa pole süsteemis sees. Süsteemi nimi on lülituslaud. See on pagana keeruline.
Ja samas just see, kuidas me oma asju ajame.
Ma teen kõike nii nagu teised, ma teen seda paremini kui teised ja ma teen seda teadlikult.
"Aga sellepärast ei ole muidugi tarvis abielluda." lisas ta kähku juurde, nagu ärritaks teda, et ta selliseid kaalutlusi üldse on esitanud. "See kõik on lahendatav ilma abieluta. Ka mitte nõndanimetaud kodu pärast ja kõige selle tühja-tähja pärast nagu tolmupühkimine, keetmine, pesemine ja mis veel sinna juurde käib. Igas kõrtsis võid süüa rahulikumalt kui kodus. Mis on meiesugusel koduga peale hakata? Nimetame kord asja õige nimega: soe surnukirst isastele, muud midagi. Naiste imetlusväärne leiutis. Tõesti imetlusväärne! Minu lugupidamine! Teeksin suurima vea, kui ma oma lugupidamist ei väljendaks abiellumise näol. Sest ainult abielumees on teiste meeste kollektiiviga täiesti ühte sulanud. Jah, ma abiellun isegi võimalikult varsti, pööramaks õigel ajal endalt tähelepanu kõrvale. Tuleb ülistada matriarhaati, see on ainus ühiskonnavorm, mille abil saab isaseid ohjes pidada; sest koledamat asja kui isaste paanika ei või ette kujutada. Minu naisel ei saa olema põhjust minu üle kaevata; kõik oma teenistuse panen ta jalge ette. Ta saab mult ühe lapse või kaks, ükspuha. See tõstab ta väärtust, nii et tal mind üldse enam vaja pole..."

Irriteeris? Lugege siis ise.Võib-olla see ei ole kõige krestomaatilisem tsitaat aga kogu see värk on üksainus suur tsitaat ja mu daamid ja härrad, see on valikutest ja meeleheitest.

O.Henry "Kapsad ja kuningad" on üks toreduste toredus. Lõbus muinasmaa, väljamõeldud ja tegelik ühtaegu, Ladina-Ameerika vahva vabariik Antšuuria. Seal on võllaroogadel tore kodu, sinna lähevad konsuliks laisklema õnnetu armastuse käes vaevlevad ameerikamaa pojad, seal tehakse kahtlast bisnisit takjanuppudega, et kohalik rahvas kingi ostma hakkaks... Rikkust püütakse nii kingade, grammofonide, päevapiltide kui iga muu mõeldva ja mõeldamatu vahendiga. Karakterid on silmipimestavalt eredad, loodus taevalikult kaunis ja lopsakas, faabula kiire ja sündmusterohke, hulgaliste ootamatute puäntidega. Kõik kirja pandud meeldiva kerge humoorika satiirina, mis ei lõika, ei ole halastamatu vaid mõnus ja kosutav. Ma ei ole selle raamatu lehti murdnud, et mõtlemapanevaid või muidu tähelepanuväärseid kohti ära märkida - kõik on ühtviisi kütkestav. Loomulikult ei puudu riigipöörded, rahapakkidega põgenevad presidendid, kaunid ja saatuslikud naised, isegi nälgivad kunstnikud on platsis, maalimas portreed riigipeast, et toppida taskusse hiiglaslik summa, kuid au saab alati ülemaks kui ahnus.
"Maha idioot" sobiks sinu puhul paremini, ütles Keogh tulivihaselt. "Sa rebid kümme tuhat dollarit puruks nagu vana kaltsu, sest sulle teeb hingevalu see, kas sa oma värvid, mille hind on viis dollarit, nii või naa lõuendile panid. Kui ma veel kord mõne plaani elluviimiseks partneri võtan, siis lasen tal enne notari juures vanduda, et ta pole kuulnudki sõna "ideaal".

Kariibi mere rannikul ei hoolita järjekindlusest. Elu on seal kord tormine, kord haudvaikne. Näib nagu riputaks Aeg vahetevahel oma vikati apelsinipuu oksale, et puhata ja suitsutundi pidada.

Ja kas pole see mitte mõnus? Sinu Aeg puhkab ka siis, kui sa lähed ja võtad riiulist raamatu ja uurid, mis maailma see sinu ees lahti lööb.

Andres Aule: Taevas ja sina

2011-11-18T23:41:00.017+02:00

TAEVAS JA SINA

seintele settinud sädemed
hetkedest millal maailm on muutund
akendel peegeldub
linna punane kuma

tahaksid veel seda tunnet
kus kõigest saab kiirus?
paratamatult
just nagu lootus
just nagu viirus

kirjutasin su nime
soovin et oleksid ära
minul on vaja
su kaugust ja ilu

tundmatu avatud raamat
asjad ei ole
nad ainult näivad
lahti ja kinni
su käte all käivad

LINNA PUNANE KUMA hallikal seinal
on punase tule peegeldus foorist
mitte siin kõrval rohtunud aias õitsevad moonid
need öösel ei paista

libiseb sõna kui liblikas mida
keegi ei öelnud
peegeldus foorist

endine karjamaa varemalt mets veel varemalt meri
siin kohas on jäljetut tooni

enam ei sõidagi bussiga nii
et tuhandeis tubades
lummaks mu pilku
kutsuv ja kustuv
hõbejas valgus

sest

LUULE ON KUTSE
kus pole kirjas
lipsu värvi
ega palvet vastata

elu kutse
mille ma kirjutan ise
üles ja alla

kohale minna ei tohi

murtud nurgaga kaarti
jätta ei või

tekstid: Andres Aule

fotod: md

Where's my fucking money, Andy?

2011-11-16T23:09:00.001+02:00

E. Zola "Germinal"

"Asjad ei ole veel kahjuks makse koha pealt liikuma hakanud. Mõistan, et Teil on palju tegemist ja inimesed ilma peal laiali, sellepärast meenutangi. Ette tänades, Robert."

"Tere jälle! Kuu keskpaik käes ja arvelduskonto numbritki pole veel küsitud. Halvaendeline, kõhe lausa. Ei tea, kas jõuludekski laekub... Jubedusvärinatega, Robert."

"Käisin läbi, kirjutasin lepingule allkirja alla. Kaks nädalat tagasi. Sander"

"It's the Wednesday of the next week, the money still hasn't come over. They're about to cut the internet from overdue bills and I have to steal food from my friends. What is going on? All the best, Sander"

"Täna on esimene märts. Raha ei ole siiani laekunud. Vastupidi, nädalajagu tagasi röövis Büroo minu arvelt veel kakskümmend viis eurot. Kas Büroo kavatseb ka need tagasi anda, või jätab Büroo selle endale? Kas tegemist on sellega, kuidas “algset nõuet ei saa muuta ega tagasi võtta” või “peatamatu protsessiga?” Tsiteerides kuulsat saksa post-industrial ansamblit Einstürzende Neubauten, kui nad oma mänedžeri käest raha ootasid: “Where’s my fucking money, Andy? I need my fucking money now!” Lugupidamisega, Ruudu."

"Kas on teada, millal veebruari rahad võiksid laekuda? Veebruarist on juba päris palju aega möödas ning, nagu eelmisel nädalal kirjutasin, oleks mul seda raha juba tõesti hädasti tarvis. Kui hetkel on raskusi kogu summa ülekandmisega, siis minu poolest võib seda kas või kahes osas teha. Aitäh. Helen."

"Kas on teada, millal on lootus veebruari raha kätte saada? Arvestasin selle summa laekumisega juba mõne aja eest ning mul on seda juba tõesti väga vaja. Kirjutasin eile sel teemal ka Mariale, aga ei ole mingit vastust saanud (ning ka ülekannet ei ole toimunud)."

"Kirjutan jälle oma veebruari töötasu pärast. Nimelt pole ma seda siiamaani kätte saanud :( Jäi ju ometi jutt, et kindlasti eelmisel nädalal! Täna on aga juba kolmapäev. Ma olen tõlked alati õigeaegselt ära saatnud, seetõttu ootaksin ka tasu osas lubatud tähtaegadest kinnipidamist. Arve sai saadetud juba ligi kaks kuud tagasi ja ma olen juba kaks nädalat pidevalt palunud selle maksega kiirustada. Loodan väga, et ülekanne saab tehtud veel tänase tööpäeva jooksul. Ma olen juba üsna tüdinud iga poole tunni tagant internetipanka sisse logimast."

"Paraku ei saa ma uut tõlget vastu võtta, kuna pole siiamaani kätte saanud veebruari töötasu, mis pidi lubaduste kohaselt laekuma kindlasti eelmise nädala jooksul. Kui ülekanne saab tänase päeva jooksul tehtud, siis võin tõlke enda peale võtta. Helen."

"Hei! Meeldetuletus: ootan oma teenitud töötasu arvele 10022402256006 LUIGA MARTIN. See oleks mõnus. Kuu aega ilmumisest tiksub ka kohe täis ja nii. Parimatega, Martin Luiga."

Luiga / 20 Oct / to Lauri: "Mu töötasu ei ole ikka veel üle. See on väga inetu. Ega te ei taha mulle raamatupidamise kontakti anda? Liberaalne ühiskond põhineb usaldusel, eksole. Viisakalt müümine, viisakalt ostmine, inimesed peavad oma lepingutest kinni.Selline rahaga venitamine põhjendusel, et vahel läheb natuke rohkem aega on sarnane asi, nagu ma kirjutaks teile, et tegelikult ma tahan veel kümmet eurot, sest mul läheb vahel natuke rohkem vaja. Samuti peaks kuu aega pärast raamatu väljaandmist olema täiesti piisav aeg raamatupidamist joonde ajada. Kui ma oma pilte sama kaua lõikaks, kui teie raha maksate, poleks raamat ikka veel saanud trükki minna. ML."

"Lauri, see raha ei ole IKKA VEEL üle. Senikaua, kuni sa annad mulle mõne järgmise inimese, kellele närvidele käia, käin ma sulle närvidele. Kui vaja on, siis ma tulen mingi päev kontorisse kohale, ega taha enam ära minna. Vajadusel ma pöördun kuradi töövaidluskomisjoni. Ja kirjutan artikli täis igavat vihkamist. ML."

"Senini ei ole veel õnnestunud. Uus päev, uued võimalused. ML."

Jumal. Armastus. Kommunism. (3. osa)

2011-11-12T03:19:00.000+02:00

LIKE MY COMMUNISM!

El "L" Lissitzky - "Uus Inimene"

Meeldetuletuseks: kommunismi all peame me silmas hüpoteetilist tulevikuühiskonda, millele on omane kõigi inimeste võrdne ühiskondlik seisund, materiaalsete väärtuste küllus (kõigile jagub) ja see, et inimene ei pea enam äraelatumiseks oma tööjõudu müüma. Olulisteks tunnusmärkideks võib nimetada ka seda, et kommunistlikus ühiskonnas on inimesed palju mõnusamad ning normaalsemad, kui tänapäeval ja kõik ei käi sulle igal sammul närvidele. Samuti on oluline, et kommunism on tõhusam ja efektiivsem kui sellele eelnevad ühiskonnavormid. Sotsialism on sellele eelnev hüpoteetiline tulevikuühiskond, kus palgatöö ja riik ja muud sellised ebaseksikused eksisteerivad veel, aga rikastumine teiste töö arvel ja klassivahed on hävitatud. Ka see peaks Marxi teooria järgi olema efektiivsem, kui kapitalistlik tootmine, mille järgi me saame edukalt tuletada, et Nõukogumaal ja muudes kahekümnenda sajandi ettevõtmistes, mis ennast sotsialismi- ja kommunismiideega kokku tegid (ja idee enestega), ei toimunud tegelikult mingit sotsialismi ega kommunismi. Toimus, võib öelda, sellesuunaline põnev ning õpetlik üritus, mis on nüüdseks läbi saanud.

Kommunistlik maailmavaade algab aga sellest, et maailm, kus me hetkel elame, on kõntsane sitanikerdis, eeldab parema maailma võimalikkust ning nendib viimaks, et sellesse paremasse maailma ei ole võimalik jõuda "rahuliku arengu kaudu seaduse raamides". Rahulik areng seaduse raamides, kui võtta sarnane kurss inimlikule heaolule, viib sinna, kuhu see on viinud Skandinaaviamaades, süsteemini, kus töötu saab enda eest, oma korteri eest, oma koera eest ja oma koera varju eest üsna mõnusaid abirahasid. Kui me aga vaatame, kust see raha võetakse, ei erine see suurt tavapärasest kapitalistlikust süsteemist. Kuna oma maa töölise ekspluateerimine on muudetud üpris tulutuks, ekspluateerivad nad võõrtöölisi, annavad immigrantidele neid töid, mida põhjamaalane enam teha ei taha ja liigutavad oma tehaseid arengumaadesse. Mõnes mõttes on õigus neil, kes sotsiaaldemokraatiat sotsiaalfašismiks kutsusid - see loob sellise rahuliku, pehme, sõjatu härrasrahva, kes on lisaks endaga äärmiselt rahulolev ja leiab, et süsteem, mille nad on loonud, on täiuslik, et see on nüüd valmis, inimkonna tippsaavutus. Reaalsuses eeldab selline süsteem toimimiseks aga seda, et alati on kuskil keegi, kes on viletsam, halvemas seisus ja valmis igasuguse palga eest igasugust tööd tegema. Kui arengumaadel hakkab paremini minema, siis tõusevad arenenud riikides toodete hinnad ja kapitalist saab vähem kasumit, see on selge. Kui kapitalist saab vähem kasumit, siis tuleb riigikassasse vähem raha, töötu tüübi koera varjule ei jätku enam ja sotsiaaldemokraatia on kriisis. Heaks traditsiooniliseks lükkeks on soovitada töötul tüübil seejärel endale töö hankida või ettevõtjaks hakata. Töö otsimisega on põhiliselt halvasti see, et iga tehnoloogiline edasisamm, tootmise efektiivistamine tähendab seda, et inimtööjõudu läheb vähem vaja, mis tähendab, et masinaid ei kasutata vaid seal, kus masinad veel ei oska, või kus inimtööjõu kasutamine tuleb odavam, ettevõtlus seevastu baseerub inimestes kunstlike vajaduste esilemanamisel, mille jaoks nad raatsiksid raha raisata. Ühiskonnas, kus inimeste ostujõud just langes... saate ise ka aru, eks?

El "Fucking" Lissitzky

Kapitalismi vastu räägib ka see, et varanduslik ebavõrdsus on fundamentaalselt ebademokraatlik. Raha on võim, see on suhteliselt selge ega vaja tõestamist. Raha läbi on võimalik maailma mõjutada, inimesi tööle panna, oma plaane reaalsusesse tõlkida. Rikkal on enam võimu maailma üle kui vaesel. Seda aga, kellele rohkem raha kuulub, demokraatlikul teel ei valita. Erinevate tööde eest tasutakse suhteliselt meelevaldse erinevusega ning kõige rohkem raha on ettevõtjail. Ettevõtja on justkui selline maagiline elukutse, kus sa saad raha liigutamisest järjest rohkem raha, mis teeb sind järjest võimsamaks, kui sa piisavalt osav liigutaja oled. Jälgi: sa teed kapitalimahutuse: ostad endale helitehnikat ning hakkad seda laenutama. Ajapikku teenib see ennast tagasi. Seejärel hakkab see teenima kasumit. Äri läheb nigelamaks, kui keegi enam helitehnikat laenutada ei taha või kui keegi teine teeb seda odavama hinnaga, mis tekitab sellist konkurentsi, aga kui sa oled kaval, siis loodetavasti on sulle vahepeal nii piisavalt kapitali kogunenud, et sa saad uue mahutuse teha. Jee. Kapitalist on oma olemuselt üsna nagu uus mõisnik - talupoeg töötab härra põllu peal, vili läheb härrale, aga pisku saab holopp endale ka koju kaasa. Uuendus seisneb põhiliselt selles, et talupoeg võib hea tahtmise ning vedamise korral ise ka härraks trügida. Olukorda ei muuda oluliselt, et holopil kodus televiisor, pesumasin ja mikrolaineahi on, niimoodi saab paremini kasumit, kui holopp ka värki osta saab, mitte ainult härrad, orje on kõvasti rohkem kui isandaid.

No ei meeldi mulle see värk. Marx ütles, et kapitalistlik süsteem istub rahva kukil nagu vampiir ja küsis: "mismoodi on võimalik, et kapitalistlik majandussüsteem teenib kasumit, kust see tuleb?" ja vastas ise: "see on inimestelt röövitud töö".

See muidugi ei ole ainus asi, mis tänapäeva maailmaga valesti on. Toosama Marx tahtis kirjutada põhjaliku kodanliku ühiskonna kriitika, aga isegi esimest osa ei saanud valmis - "Kapitalile" oleks järgnenud veel "Palgatöö", "Maaomandus", "Riik", "Väliskaubandus" ja "Maailmaturg". Selle teose raames ei saa minust Marxi töö lõpetajat. Ja vaevalt, et üldse kunagi.

Aga miks üldse olla kommunist? Ei ole ju mingit garantiid, et see kunagi tegelikult tuleb ka, veel vähem, et see endast niipea märku annab (kuigi lootusrikkamad hinged võivad muidugi iga väiksema kriisi, sõja või terroriakti puhul hõisata: "See pauk läks nüüd küll õigesse kohta! Varsti laguneb kogu ehitis koost!"). On ka teistsuguseid tulevikunägemusi. Selliseid, kus igaüks kannab relva ja kivisüsi on jälle väga tähtis, ja selline, kus iseloodud kataklüsm neelab Maa ja viskab inimkonna tagasi... feodalismi. Või see Spengleri oma, kus tsivilisatsioonil on algus ja lõpp ja tulevad peale uued tsivilisatsioonid ja niimoodi üsna lõpmatuseni. Või see, kus maailm on valmis ja me peaksime selle üle rõõmustama sellisena nagu see on ja kui meil läheb halvasti, siis see tuleb sellest, et me oleme viletsad inimesed. Aja jooksul läheb muidugi paremaks ka ja palgad tõusevad ja autosid hakatakse orbiidile parkima, aga põhiolemuses jääb kõik samamoodi. Või võta Ragnarök või Ilmutuseraamat või Kalevipoja tagasitulek. Ega ma oma põhjendusi saa ju tõe pähe võtta, inimene leiab ikka sellele põhjendusi, mis talle juba meeldib.

El "Fuck you don't you know I'm" Lissitzky

Well, see on vist peamiselt sisemine sund kõrgema eesmärgi järgi. Lihtsalt iseenda või mõnede lähemate inimeste pärast hommikul üles tõusta - see ei tundu inspireeriv, see on nagu kohvi joomine, ma teen seda niikuinii. Oma elu Eestile pühendada tundub samuti üsna jabura mõttena - praeguse rahvusdiskursuse käest pääsen ma sama palju, kui meessoo hulka kuulumisest koos kõigi lisadega. Eestlasena sündinuna teen ma kõik niikuinii Eestile, isegi, kui ma seda sugugi ei taha ja ükspuha, mis asi see ka ei oleks. Kaunimat sihti, kui "kõik inimesed paremaks ja õnnelikumaks" ei ole ma tänini leidnud, ja ei tea, kas lähebki tarvis.

Aga mida hakkab üks kommunist oma kommunistliku mõtlemisega peale selles maailmas? Lahe proletaarne revolutsioon ei ilmuta peatsest tulekust märke. Kui tõesti peaks juhtuma, et kusagil tuleb tõepoolest ära (on ju varemgi juhtunud), siis see, et see juhtub selles maailmanurgas, on äärmiselt vähetõenäoline.

Võib istuda niisama, tehes seda, mida teevad teised või ülepea suurt mitte midagi tehes, teades et tegelikult peaks see kõik olema hoopis teisiti ja nii sa ise kui ka inimesed su ümber peaksid tegema hoopis midagi muud. Ma ei tea, kui rahuldustpakkuv antud lahendus on. Usk ilma teota, teooria ilma praktikata, kuidagi nõrgaks jääb. "Ma olen maailmas, et maailma muuta", nagu ütles Käthe Kollwitz. Tegevusetus pealegi ei ole tegelikult valik, ideoloogiliselt mõtestada annab kõiksuguseid igapäevaelulisi probleeme.

Võib tegeleda ägeda terroriga. See on põnev, ent väga nõudlik ettevõtmine, mille käigus saab võita endale rohkesti uusi sõpru ja vaenlasi. Samuti ei ole see lihtsalt sipelga hullumeelne ülestõus kõikehõlmava repressiivaparaadi vastu, ei, sellega kaasneb ka kohustus vastata ajaloo püstitatud standarditele. Oleks raiskamine ronida ajalooekraanile, tegemaks midagi maotumat, kui tegi Lenini partei, RAF või teeb hetkel Julian Assange oma meeskonnaga. Halvasti tehtud terror teeb kogu terrori diskursuse sitemaks, glamuuritumaks ja ebausutavamaks, nagu halb kunstinäitus mõjutab kunstinäituse ideed üldiselt ja halb kirjandus raamatu ideed üldiselt. Heaks näiteks on siinkohal islamiterrorism, mis peale nain/ilevenit ei ole ühtegi korralikku spektaaklit korraldanud, olgugi, et raha nagu oleks ja teotahet niisamuti, puuduvad ka lood suurejoonelistest ärahoidmistest, mistõttu ka vastasmeeskond ei saa ennast korralikult kangelastena tunda.Meeldetuletuseks: Lenini partei pingutuste tulemusena sündis uutlaadi poliitiline entiteet, mida jagus oma seitsmekümneks aastaks, RAF hakkas vana Lääne-Saksamaa poliitiliseks südametunnistuseks, leides, et valitususes on endised natsid (olid) ja et kui Saksamaa on Ameerika sõjaliitlane Vietnamis, siis ei ole mingit head põhjust, miks sõjategevus peaks toimuma ainult Vietnamis, et see peaks toimuma ka Saksamaal ja et nemad võtavad antud konfliktis Vietnami poole. Samuti on tähelepanuväärne, et neil oli umbes kümme miljonit passiivset poolehoidjat ja nende lugu lõppes äärmiselt õnnetult, olulisi muutusi põhjustamata. Still nagu, kui tunned endas rakendamata energiapotentsiaali või pole lihtsalt muud-paremat teha – löö käed külge, võta osa ajaloolisest protsessist.

Võib ka minna kuskile ülikooli juurde, jagades oma aja meeldivalt diskursuse jauramise ja plakatite lehvitamise vahele. See on populaarne harrastus ja sellega tegeletakse üsnagi palju, kuid selle reaalne kasutegur on kaheldava väärtusega. Ei ole nagu tulnud seda läbimurret sealt võluritornist, pole ka kuulda: oodake, oodake, kohe tuleb! Siiski tundub see üsna mõnusa viisina oma päevi õhtusse saata. Ehk tekib tunne, et ei olda üksi? Suhteliselt sama asi on igasuguste kodanikualgatuste ja igapäevaelu mõnusamaks muutmisega - lõplikult negatiivselt ei saa sellesse suhtuda, ehkki olemuslikult ehitavad nood ainult kehtivat süsteemi tugevamaks. Enda pealt puuke noppida võib ka siis, kui see tegelikult revolutsioonile kaasa ei aita.

Minust ei lahku mõte, et see essee on lõpetamata. Siia käib justkui midagi veel, aga ma ei tea, mis see peaks olema. See ei häiri mind kohutavalt, aga see on minu arvates kuidagi oluline. Mis puudu on, ei ole mitte lõpetus, kokkuvõte - neid asju ma ei armasta, mulle meeldib, kui lõpeb nagu SALEMi laul, ilma väljajuhatuseta, lihtsalt lõpeb, kui otsa on saanud.

100% naiselik

2011-11-11T16:40:00.003+02:00

Helista mulle, vastan vaid sulle.

See olen mina, Muudlum. Nii öeldakse. Aga miks nihuke arvamine on, sellest mina aru ei saa.
Mul on pikad juuksed ja ma kannan seelikut.
Mul on ilmsesti üle keskmise naiselikud atribuudid - selline lopsakavõitu välimus (sellega on paremini olnud aga põhivärk on ikka sama).
Mulle meeldivad ilusad asjad ja ma armastan kreeme. Esimese kreemi ostsin 27-aastaselt, kõhu kõrvalt kokku hoides mingi Loreali kange Anti-age, mille peal oli pilt naha läbilõikest enne ja pärast. Enne oli selline uurdunud ja sopistunud, pärast sile ja ühtlane. 27-aastaselt ma käisin Humakas, õppisin näitlejaks, olin piitspeenike, sest raha polnud et süüa ja viis korda nädalas oli trenn. Kas ma pidasin ennast ilusaks? Ei, ei pidanud. Ma arvasin, et ma olen vana ja kogu ümbritsev ühiskond andis seda igati mõista.

Tööturul olid oodatud 18-aastased, koolis arvati, et selles vanuses peaksid mu parimad rollid laval juba tehtud olema. Mul oli riideid umbes 1 seelik ja 1 pluus, ostetud kuskilt Viimsi kaltsulaadalt ja üks hästi ilus must mantel, eest karakulliga, taljes. Praegu kui see alles oleks, läheks see selga arvatavasti ainult väiksele Helenile.
Kas ma arvasin, et ma olen kõhn? Ei, ei arvanud. Ma toppisin peole minnes tingimata jalga korrigeerivad püksid. Ma kandsin peaaegu alaliselt kingi, mis olid liiga väikesed ja liiga kõrged ( sama teen ma ka praegu). Kas mul oli "turgu"? Ei, ei olnud. Pärast esimese kooselu lõhkiminekut olin ma kolm aastat üksi enne kui 30-selt saabus 6 aastat noorem lõbus kasiinoprints Konn. Ma olen siiani südamepõhjani solvunud, sest Konn ütles mulle, et mul on vana naise kõvad jalad (tallad, noh), ega seal Pald.mnt korteris mingit spaad ei olnud. Kuni 35 eluaastani ei osanud ma ennast meikida ja ka ei teinud seda, mul polnud jumestuskreeme, huulepulki, lauvärve. Siis viis karm saatus mind ilumaailma tööle ja ma kümbelsin küünarnukkideni kreemides, huulepulkades, lõhnatestrites, juuksehooldusvahendites. Ainuke, millega ma midagi pole osanud peale hakata, on juuksehooldusvahendid, siiamaani vedeleb mõni neist veel mu vannitoariiulil. Kaubamajas töötades kreemitasid müüjad (ja mina) 1000-krooniste kreemide testritega käsi. Iga päev pidi näos olema vägev maaling. Kui ma töötasin Make-up-Stores ja olin tööle tulnud ilma värvimata, sain ma ülemuselt kohe võtta ja pidin kiiresti tagaruumis näo pähe tegema. Need töökohad andsid mulle täiusliku meigipraktika, mida lihvisin veel Sangla koolitusel aga ega sealt enam midagi õppida ei olnudki. Tegin meike missivõistlustel, moeshowdel, pruutidele, ostjatele, töökaaslastele ja kõigile kes vähegi tahtsid. Mulle hirmsasti meeldis inimesi ilusaks teha. Mu meelest oli nii äge kui nad vaatasid peeglisse ja olid jahmunud oma ilust ja võlust. See on tore tunne.

Kuskil umbes 36-aastaselt jõudis mulle pärale et ma olen ilus. Seda tänu peaasjalikult niinimetatud peldiku-baarile kus ma olin suht sage pummeldaja. Iga jumala kord küsis mõni täis töll mu käest - ja mida selline kaunitar siin teeb? Seda võiks ka nimetada kogu kasuks, mida välimuse trumpidest olen osanud välja pigistada. Mäletan veel, kuidas üks vana joodik mind manitses, tüdruk, sul oleks võinud olla kõik ja nüüd oled sa siin ja sul ei ole mitte midagi.

Nüüd kus trumbid hakkavad kaduma, kas ma olen sellega rahul? Ei, ei ole. Mulle ei meeldi, et 10 aastat tagasi ostetud riided ei lähe selga ja lõua all on lott. Ma võitleksin sellega, kui mul oleks raha ja motivatsiooni. Kahjuks on viimased närused aastad viinud mind Maxima kõrval asuvasse vene kreemide poodi, eelistan Valgevene omi.

Maniküüris pole käind aastat viis. Kui ma suudan ennast veel üldse kodust välja vedada, siis ma muidugi püüan end narruseni üles lüüa, et hingel oleks hea aga asi võib lõppeda võõras ateljees betoonpõrandal magamisega. Kas ongi enam mõtet? Kui ma Soomes invaliidist rikkurvanureid hooldasin, siis seal väikelinnas olid laupäevaõhtuti tantsupeod eakatele. Mu kaastöölised käisid seal usinalt, 60+ ei olnud mingi takistus tantsuks, armastuseks ja õllejoomiseks.

See on praegu kõik, mis ma naisküsimuses oskan öelda.

Nõmedad tüdrukud

2011-11-10T20:21:00.000+02:00

Olles tutvustanud kahe artikliga tüdrukute ägedust, tundub mulle nüüd, et aeg on vihakuu auks vaadata ka teisele poole - kurjuse poole. Aeg on valgustada seda, mis juhtub tüdrukuga siis, kui ta ei võta kätte revolvrit ja mõõka, vaid selle asemel hoopis koolipäeviku ja juuksesirgendaja, halvemal juhul ka naisteajakirja. Aeg on vaadata, mida meie haige ühiskond tüdrukutega valesti teeb, aeg on piiluda tüdrukute riietusruumidesse.

Oled ju alati tüdrukute riietusruumi piiluda tahtnud, onju? See on see koht, kus ajupesu pihta hakkab. Garderoob ei ole maagiline võlumaa, vaid juukselakist umbne põrgu. Isegi kui sa oled kõigi tüüpidega sõbralik-kauges suhtes, ei jää familiaarsed kommentaarid tulemata. Keegi tuleb haarab su randmest ja leiab, et sa oled liiga kõhn, teine kommenteerib enda büstisuurust (ainult 75C!), kolmas vingub juukseid kuivatades näonaha üle. Sujuvalt liigub jutt niisutavatele aluskreemidele ja sa avastad üllatunult, et oled ainus, kes pole BB Creamist midagi kuulnud. Järgmine shokk saabub siis, kui märkad, et päeva lõpuks pole teema ikka veel end ammendanud. Mis toimub?

On tegelikult isegi et kummalisel viisil imetlusväärne, kui palju mõned tüdrukud riietest ja välimusest rääkida suudavad. Võiks ju arvata, et see teema saab kunagi otsa? Aga ei saa. Kleidile järgneb kleit, juuksurile kosmeetik. Muide, on päris hull, mis juuksurisalongides toimub. Ja siin ei mõtle ma Vennaskonna rohelist "Fotot" ja punast "Juuksurit", Mustamäe nurgapoodide venelannasid. Ma mõtlen kesklinna frisööre, maheda muusika ja klaasakendega. Lähed sisse ja saad esmalt teada, et peaksid tegelikult juuksuris käima vähemalt iga kahe kuu tagant. Seejärel pestakse pea ja lõigatakse veidi otsi, määritakse juuksed seitsmesse palsamisse ning fööni alt läbi, et kinnitada lõplikult su pähe soengu asemel udusulgedest puudelkoer. Ja arve - 30 eurot.

Okei, on normaalne end ägedalt riidesse panna. Normaalne on ka, kui sa seda teha ei viitsi. Komplimendid teistele on normaalsed. Kui endal mingi eriti kõva riietus seljas on, siis seda mainida on norm. Üks kord sõbrale kurta, et oleks uut tagi vaja, on ka okei. Aga kui sa avastad, et sina ja sinu blogi räägite riietumisest rohkem kui filosoofiast, siis tõmba heaga tagasi. See on küll üsna hea lihtne small talk teema, aga võib-olla et isegi hullem kui ilm. Ilm õnneks ei ole veel kapitalistliku tarbimisühiskonna poolt ära anastatud.

Ma arvan, et mu viha selle kõige vastu algabki poodidest. Kaubanduskeskus on nagu veidi suurem riietusruum. Sul ei ole seal õhku, sul ei ole aknaid, see-eest aga jalatsilõhn ja päevavalguslambid. Kõige kahepalgelisem on, et nad üritavad end kõigest jõust sulle meeldivaks muuta. Oled märganud neid kiitvaid loosungeid peeglite juures? "See sobib sulle", "Näed hea välja", "Vaata siia ka!". "Kohtume jälle. Elu on ilus!". See on samasugune südamerahu nagu see, kui Starbucksist kohvi ostes läheb kümme senti Nigeeria nälgivate laste heaks. Ja see uus McDonaldsi reklaam lastekodudest ja friikartulimajadest, mis näeb välja nii kuri, nagu oleks CK ise selle välja mõelnud.

Selle kõige eest ei ole kaitstud isegi need tüdrukud, kes kaltsukates käivad, sest Von Krahli tantsupõrandal hiilib ringi kultuuritibi. Kultuuritibi on nagu Anna-Maria Galojan, ainult selle vahega, et Dolce & Gabanna asemel kannab ta kampsunit ja 50ndate kleiti... võib-olla ka kiisukõrvu. Ta tahab avada tehasekompleksis oma äri, kus müüb kallilt maha ägedamaid second hand rõivaid, ning peab street fashion blogi, kuhu postitab sekka pilte enda ehtekollektsioonist. Pole veel lõplikult kindlaks tehtud, kust ta kultuuriringkondadesse imbunud on. Võimalik, et ta on seal alati olnud; võimalik, et Tallinn Dollsist või tumblrist; võimalik, et see on üks neid inimliike, mis seltskondadesse lihtsalt "satuvad" ja seal siis kohanevad, nii nagu ta oleks sama hästi võinud sattuda ka Rapla heterode või Tiskre kodanlaste sekka. Selge on see, et ta on olemas ja tahab sulle oma vanu riideid maha müüa (selmet et need lihtsalt ära anda).

Kultuuritibi kangem versioon on art-chick. Tema kohta teame kindlalt, et ta on pärit Woody Alleni filmidest. Sealt on ta saabunud koos piinliku Pariisi-armastuse ja kunstnikumüüdiga. Tema on see, kes istub õhtuti kohvikutes ja käib päeval galeriides, kunstipoodides. Sellest hoolimata piirdub tema arusaam kaasaegsest kunstist Andy Warholiga. Enda lemmiklistid on ta koostanud püüdlikult, seal on Vonnegut ja Kafka, Amelie ja Control, Matisse ja Picasso. Kui ta vanemaks saab, läheb ta ilmselt fotot õppima, Zenit kaelas.

Kolmandaks "surprise, fuckers!" tüdrukuliigiks on tubli tüdruk. Tubli tüdruku teema-ampluaasse kuuluvad lisaks riietele ka hinded. Enne eksamit veedab ta küll sinust neli korda rohkem aega õppimisele pühendudes, kuid muretseb ikkagi viis korda rohkem enda tulemuste pärast. Gümnaasium koos kuldmedaliga on tee usinaks euroametnikuks, kogu Euroopa Liit on oma olemuselt tubli tüdruku kehastus. Usin, virk ja töökas, ainult et ka väga igav ja kummalisel kombel täielik imbetsill, kelle arusaam oma arvamusest on tsitaadid ja õpikutekst. Vox populi kirjandivormis. Kirjand, muide, on kurjusest, õpetades inimest oma mõtlemisega mitte kuhugi välja jõudma, arvama arvamise enda pärast. Vaagid seda etteantud teemat ühelt poolt ja teiselt poolt ning jõuad paari näite abil turvaliselt neutraalsele pinnale välja, kuhugi sotsiaaldemokraatia ja mõõduka rahvuskonservatismi vahelise õhtutaeva alla. Kohus kodanikuna on täidetud, ühiskondlik närv olemas, võid tagasi tõkkepuude taha pugeda. Kogu meie ajakirjandus on selline, vahel tahaks isegi öelda, et kogu maailm on tublide tüdrukute poolt üle võetud.

Naisteajakirjadest - ja eriti Postimehe erirubriigist Naine - ei hakka ma igaks juhuks üldse rääkima. Seda me teame niikuinii, et nendega on halvasti. Nukramatel hetkedel tundub küll, et tüdrukud vallutasid parlamendihooneid selleks, et nende õed paar kümnendit hiljem - pardon my french - pursuihooradeks hakata saaksid. Vastulöögiks aga tuleb ise mõõk kätte võtta ja normaalne olla.

Argipäev-Tallinn-Vineer Reprise

2011-11-06T13:37:00.000+02:00

Kasutatud on R.Ulase setti, tehnikat ja meetodeid.

Interview with The Remote Viewers' Dave Petts

2011-11-04T08:54:00.000+02:00

Dave

The Estonian version can be read here at sirp.ee

1. What is the ethos of your group? The music emits a strong vibe of being *about* something, following some central ideas, one of the main things to draw devoted followers, in my opinion. You also give off a political feel - not in the strictest sense, but as in: 'somehow positioned towards the world', which might as well be a philosophic or aesthetical stance.

1. By the time the Remote Viewers had evolved from B. Shops for the Poor, we knew that the music we produced was considered challenging, avoiding the blurry hinterland where recreation meets slavery. We were, and still are, quite happy with this situation: working outside of a rapidly crumbling music industry has allowed us a lot of artistic freedom and the ability to develop the music with few external pressures. Our ethos is primarily aesthetic - a sort of militant modernism. The music is driven by doubt as a positive trait - knowing what we don't want to do rather than what we do - , the rejection of (any one particular) style, and impelled by the lure of heresy.

2. In fact, how would you describe the jazz ethos in general? Jazz, quite similarily to, say, trance, has a pretty low street cred outside of it's fans, it is seen as hopelessly backwards, monotone, meaningless ang having strong bourgeois connotations. You, on the other hand, are a great jazz enthusiast. Would you share your vision of the genre with the prejudiced ones? Are you pleased with your own scene?

2. There is an ambivalence towards jazz within the band. Personally, I have always expressed anti-jazz sentiments, as did Louise, whereas Adrian is a jazz enthusiast. But we all agreed that the Remote Viewers had little to do with that genre, despite the preponderance of saxophones, the quintessential jazz instrument. In fact, I have been known to issue "no jazz" warnings to new members! Of course, jazz has a rich and varied history and has produced much great music, but it is now seen as another form of easy listening - a case of the enemy of museums ending up in museums. It really depends a lot on definition ...

3. Tell us of your start, of becoming a musician, tell us, how did your group come to be (I take B-shops for the Poor as a direct predecessor to the Remote Viewers.) Is it an easy road to take, is it a rewarding road?

3. I am self-taught as a musician, starting out playing guitar before moving quickly to saxophone (originally both tenor and soprano saxes, eventually dropping the latter). I met Jon (Dobie, guitarist and co-founder of B. Shops) at university, and were soon writing and playing together. We made a series of tapes using synths and drum machines instead of actual musicians, mainly because of my suspicion tat other musicians would take the music towards an obviously existing style - we knew what we didn't want more than what we did. For live gigs we continued to use backing tracks but added vocals and extra saxes, going through various line-ups before settling on the one that recorded the CDs, and this was when we started to play gigs outside of the UK. The Remote Viewers grew out of B. Shops, and changed dramatically after Louise left, to become the band that it is now. I have always felt privileged to have my music performed and recorded by such good musicians - that is the only reward for this kind of music, it seems, certainly nothing else!

4. Give us some recommendations to the works of your fellow fighters, other culturemen. Things you consider important, things that inspire you, be it music, art or literature. Something, that has not received all deserved attention, perhaps, or something, that was famous once but has since fallen into obscurity.

Dave and Adrian

4. I am a great fan of Morton Feldman's later long works, especially Quartet2, For Philip Guston and For Stefan Wolpe. I also listen to a lot of Xenakis (Mode records is good label for both), and Sun Ra (the Saturn originals, released on CD on the Artyard label are a good place to start - there are 100's of Ra albums out there). Recently, I've been listening a lot to Schnittke's 4 Symphonies. Outside of music, I enjoy reading (English) fiction from the first half of the 20th century - some examples: The Wild Goose Chase and The Aerodrome by Rex Warner, Summer Will Show and The Corner that Held Them by Sylvia Townsend Warner. Wyndham Lewis's art and fiction is a recent interest All the above, and many other things, have probably influenced me, which I suppose is an implied recommendation.

5. Louise. She has left the group. A pity, I loved her voice. Always fancied the instrumental pieces as well, though. How big a part did she play in the artistic direction of the group? Also, is there any word of her, is she done with sharing her gifts with the world?

5. Louise left the band for personal reasons, not musical. While she was in the band, she was involved in every part of the musical process: she wrote the lyrics, titled the pieces (with me), mixed the CDs,designed the covers, and was a charismatic performer. Once, we cast no shadow - now, I have no idea what Louise is doing.

6. This one goes out to all the musicians out there: describe us your work process, the making of a song/track/musical piece. The musicians are always unhappy that most of discourse on music is about shooting drugs and hanging out with famous people, rather than music itself.

6. Each piece starts with the composition. I send the finished written parts to the other musicians, whose first hearing of the music is it being played on midi instruments - a piece of machine music and a bunch of neutral notes with no guidance on how they should be played. This is where the individual input of the musicians comes into the picture, and a battle between the original intention of the composition and other people's interpretation begins! And this is only half the story - all the musicians are excellent improvisers, so improvisation has always been an essential part of the overall plan.

7. Then again, a nice illustrative story can't do much harm. Surely there's been tale-worthy happenings during the years you've been active. Share with the crowd!

7. Sleeping among syringes in a squat in Pisa, travelling through Poland with snow forming on the inside of the touring van, playing to sieg heiling skinheads in Hungary spring immediately to mind, but basically, we played gigs put on by fans of the music, stay with them and have a good time.

8. Have you had any ideas of things you'd do, were you another kind of creator? Alternatively: who yoould you be, if you could be a completely different person?

8. I like the idea of being a novelist, but have no ability in that direction. In my dreams I'd like to have been an Oxford don in the inter-war years - don't ask me why!

9. The war is coming. Who are you going to hook up with - the nazis or the communists? There's no meaningful third option at that moment.

9. I am a man of the left - there has only ever been one option for me.

10. Here you can express your discontent towards the world of today. It is important, discontent, creates sympathy, brings people together.

10. My discontents are the illusion of democracy and the huge discrepancies of wealth, the pretence of neutrality by the mass media and, with particular respect to the UK, the ability to fund the constant waging of war, whenever the USA demand it, at the same time as being told of the need for cuts to health and education, due to lack of funds.

Visandiraamat #9 II

2011-10-31T23:59:00.000+02:00

Minu vabandused, ma pole laisk olnud aga joonistanud olen vähe. Siiski, siin on mõni lehekülg, ma loodan, et see aitab. Ükskõik mille vastu kusjuures. Kas pole nii? Kas pole kuidagi šeff silmanämmat tšekkida? Eesteetikateadlased 18. sajandi lõpust arvasid, et see on miski selline aineosake. Et ese eritab seda esteetikamateeriat, see õhkub lilledelt ja kunstiteostelt, et sa hingad seda sisse või püüad silmadega. Väike annus ja siis see mõjub sulle nii, nagu esteetiline kogemus mõjub - unustad end hetkeks. Nagu mikrodroog. Nüüd me oleme targemad, teadlased kinnitavad, et jumalat pole olemas ja esteetikamateeriat näeme kah sellise naljaka lollusena, nagu ta on. Aga mis sest, säh, võta natuke mikrodroogi, äkki teeb natuke paremaks.

SALEMi miksteibid

2011-10-31T01:05:00.000+02:00

See on siis põhimõtteliselt see, mida ma sel aastal kuulanud olen. Mitte palju enamat.Värvib lage ja kuulab, käib pleieriga vihmasel tänaval ja kuulab, paneb peol peale ja kuulab, niisama istub ja kuulab. Sisseelamine võttis mõningat aega - Robert lasi mulle juba ma ei tea, veebruari keskel nende senini ainsamaks jäänud kauamängiva lugusid - aga mina ootasin pardale hüppamisega nii aprillini. Ning see sai alguse sellest youtuubi aplõudist. Mis on nende miksteibi "Raver Stay Wif Me" lõpuandmine. Miksteip ise on ka jumala kõvane ja koosneb suures jaos vanadest tränahittidest, mida on venitatud. Ja SALEMi omamoodi perses räppimisest. Ja millestki, mis kõlab nagu viiekümnendate armastuslaul. Põhiliselt annavad sellele väärtust - peale intrigeeriva lugudevaliku - ootamatud, kuid sugugi mitte sobimatud üleminekud ja see, et mõned aastad tagasi leiutatud dräägimisenipp, mis kompenseerib (mõnevõrra) aeglasemaks keeratud lugude heli madalaks jõuramiseks muutumist. SALEMI produtseeritud helid on kõik ka väga valjud. Valjuks keeratud. See tähendab mõningast kvaliteedikadu, aga SALEMIT vähe kotib. Pragisev, imelik, perses ja aeglane on enamiku ajast. Aeglus lisab va tantsuhittidele...

No mis see on? Mis on SALEMi fiile? Kindlasti ei ole tegu "kurbusega" ega "mõtlikkusega". Need on valed omadussõnad, inimene mõtleb midagi muud, kui ta osutab kurvale või mõtlikule muusikale. Ma ei nõustu ka "masendavuse" sildiga. Päriselt masendavad asjad on Maria Paterson ja Jäääär, lauludega mingist armastusest või milestki muust, mis tundub, nagu ta toimuks kuskil keset eesti loodust mingis talus või kusagil Tartu perse puumajas. SALEMis on maailma nukruse, viletsuse ja räpasuse tunnetamist, aga see ei ole elujõuetu või ennasthaletsev või nostalgiline muusika. See on nihilistlik muusika, see maalib pildi maailmast, mis on nagu läbi sudu, purjus ja pilves, narko all ja tihtipeale arusaamatu, ent sellest tuleb üle ja läbi mingitlaadi ülevus, elujõud, inimlikkus ja armsus. Peale fiile tuleb nentida, et stiilide kokkumökerdamisest uue ägeduse loomine on õnnestunud. Ei ole retrone. Moodne on. Väga moodne. Väljendab tänapäeva. Ei istu tänapäevast kusagil väljaspool täitsa oma arenguuniversumis, nagu nii mõnigi väärt asi (Kent ja Neubauten). Kaverdab moodsat muusikat ja youtube on nende suva b-pooli täis. Mõnusalt pohhui fiile on küljes. Tšeki stilistikat. Veenev on. See on minu arvates nende fake fännbloog. Nad ise teevad seda, mumeelest. Kriitiline hipster muidugi kahtleks nende "eheduses" ja ütleks, et tegelikult nad kindla peale ei ole arvutis passiv hicktown white trash vaid hoolikalt disainitud produkt, aga katsu nüüd olla veidi, kriitiline hipster, me elame dialektilises maailmas, kus sa saad olla eneseteadlikult hicktown white trash. Kogu see kuusemetsa ja kirikute ja okultistika Põhja-Ameerika värk on kuidagi X-Files'i ja Twin Peaksiga koos ja, mõnus selline. Ja usutav.

Soovitan ka nende esimest miksteipi, pealkirjastatud "XXJFG", mille põhiteemaks on jumpstyle/hardstyle, muusikastiil, mille kohta on kriitikud tunnustavalt öelnud, et tegemist on ebaimtelligentseimaga maailma ajaloos ning et see meenutab kahtlaselt line dance'i. Ja muidugi ka unustamatut tränamixteipi "5min2live", mis algab Titanicu tunnusmuusikaga ning mille cover arti peal on Titanicu pilt. See on märksa hoogsam ülejäänutest ning jätab kummastava tunde, et "sul on viis minutit elada" on mingi helge ning rõõmus asi". We Make It Good'i ja On Again/Off Againi soovitan ka. On tähelepanuväärne, kuidas miksteipide konse suurendab kuulamisfodderi hulka, as it is easier to make. Kohati nad miksivad sinna omaloomingut ka sekka.

Miksteibid leiab kenasti nende kodulehekülje pealt, miksteipide alt.

Albumit soovitan ka kuulata.

Uhke on kuulata mingit bändi, mis on teotsev ja elujõus ja mida teised inimesed ka kuulavad, nagu mingi normaalne inimene kuskilt kaheksakümnendatest.

Spionaaži analüüs klienditeenindajana

2011-10-28T20:56:00.003+03:00

On igatsugu äärmist idealismi, mis ei pruugi alati olla esiteks edasiviiv, sest kui me millestki nii palju räägime, nagu me vähegi rääkida suudame, siis on see lihtsalt möla (ja meenutab mulle jälle naiste kõige halvemaid omadusi) ja muudab selle, mida me muuta tahaksime, veel raskemini muudetavaks; teiseks on idealism oma parajal määral parim asi - see on romantiline ja seab üllaid õigluspiire, mis on päris inimese primaarse pagasiga kaasas, et ta elu jooksul, pidevalt läbi uute kogemuste ja avastuste analüüsimisel, jõuaks mingi tulemini sellest, kuidas oma ellusuhtumist saadud kogemuste põhjal korrigeerida. Seda jällegi võib-olla naiivsel eeldusel, et inimese kaasasündinud eelduseks on empaatia ja vendlus. Aga kuna see nii ei pruugi olla/ei näi olevat, siis võib ka minu kui üle piiri läinud idealisti jutu fundamentaalselt õhkida ja mulle endalegi otsekohe ka kuuli pähe lasta, miski pole välistatud, ent mingeid piire ma selles elujärgus, kuhu ma praegu olen jõudnud, täheldanud siiski olen.

Elu käib nagu peatüki kaupa: et see sünd, et see lapsepõlv (mis on määratud unustusse, et siis terve elu alateadvuses kummitama jääda), need vanemad, see lasteaed, need õpetajad, see kool, kõik need inimesed minu klassis - ja siis läheb teravamaks - need inimesed koolist, kes mulle halvasti ütlevad vs vanad lasteaiakaaslased, sellised sõnad ja teistsugused sõnad, teadmatusetunne ja õõvastav vastikustunne jne. Kui ma mõtlen tagasi lapsepõlvele (ja mida vanemaks ma saan, seda loogilisem on sellele tagasi vaadata) enne seda, kui kõik müstilisel kombel mingiks kohutavaks õudusunenäoks muutus, siis tundub tollane üksi kasvamise aeg nagu mingi maagiline maailm, kus veel ehk isegi ei osanud karta igasugu lolle asju, mida inimesi kartma pannakse. Ja ma mõtlen neid kõige nõmedamaid asju: prestiiž, konkurents, targutamine.. Ma läksin kolmeaastaselt maja ette liivakasti mängima ja tõmbasin teisele tüübile ämbriga pähe, kui ta mingit sitta hakkas ajama. Pärast ta ema sõimas mul vene keeles näo täis, aga ma ei saand niikuinii midagi aru. Ehk olin ma sellel ajal veel liiga noor, et mäletada juhtunut kui ebaõiglast karistust või õppisin ma sellest hoopis end veidi talitsema? Kuidas võtta..

Praegu käib näiteks nii, et keskmistes 20ndates finantsinimesed vehivad papihunnikutega ja järsku peavad muutuma kõik nende ümber orjadeks, kes reageerivad vastavalt nende vajadustele, sest muidu nad lähevad ära ja ei annagi kellelegi üldse mingit raha. Ja jumal hoidku selle eest, kui ma oleksin olnud teenindaja asemel, kes sai oma kaela sitarahe, mis koosnes kätega vehkimisest, karjumisest ja ähvardamisest. Objektiivselt ja lahtiharutatult võib seda võrrelda kolmeaastase lapse käitumisega, kes ei saa aru, et kõike ei saa, mida tahetakse nii mitmetel põhjustel, nagu näiteks, et väike laps peab aru saama, et ta pole maailma naba. Aga kuidas reageerib sellele meie Üllas Organisatsioon? Kindlasti mitte nagu arukas vanem. Rääkimata täiskasvanulikest ja võrdsetest, teineteistaustavatest inimsuhetest.

Ja mis kuradi värk nende lipsudega on?

Et kõik ausalt südamelt ära rääkida, pean ma alustama sellest suvest, mil ma otsustasin vahetada ühe klienditeenidustöö teise vastu. Mul olid oma teatavad lootused, mis said hoopis teisel tasandil täidetud. Pean vist kurvastusega tunnistama, et mind inspireerib tõesti ainult kõik see, mis on kuidagipidi sitane, katki, kulunud või valetpidi ja valesti. Aga ma ei lenda asjadele niimoodi ka päris peale nagu ma oleks mingi pasateadlane. Ma polegi veel päris minetanud seda puhast teemat, et lähen kohale ja vaatan, mis värk on. See on hullult värskendav ja ma soovitan seda siiralt kõigile. Niimoodi ma igatahes läksin mõisa tööle. See oli lahe nii kaua, kuni ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas kõik toimib. See on ka võrreldav lapsepõlve esimeste aastatega, mil sul pole veel miski päris väljakujunenud. Või kui on, siis see vorm pole veel igatahes nii terav, et tunda annaks. Vorm hakkab tunda andma piirisituatsioonides. Kui on näiteks selline tunne, et mingi asi sinu sees nagu keeks üle. Sellised tunded näitavad isiksuse pidepunkte. Selleks, et oma pidepunktidest teadlikuks saada, kavatsesingi ma hakata tegelema suvaliste töödega, sest what the fuck - kuskilt ju peab pihta hakkama.

Enne mõisa oli kaubanduskeskus. Mõisa ja kaubanduskeskuse peamiselt ühendavaks lüliks oli personali sugu. Et väljendada oma tõelisi tundeid selle soo kohta, läheks vaja veel üht postitust, kuigi kogu see töölkäimise värk on mu ajju söövitanud nii rõvedaid kohalejõudmisi, et mul on vahel raske neutraalseks jääda ja rääkida naisest kui võrdväärsest inimesest mehega. Samas ma ei saa välistada võimalust, et kui ma oleks töötanud ainult meeste kollektiivis, poleks mu arvamus meestest muutunud. See on igatahes miski, mille poole ma nüüd püüdlen, et asi jõuaks tasakaalu ja võiksin rahuliku südamega eemale hoida kõigist inimestest, mitte ainult naistest (kuigi sisuliselt teen ma seda juba niikuinii).

Kuna ma olen üks neist vastiku mine-munni-ma-tahan-kõigega-ise-hakkama-saada iseloomuga inimestest, siis otseloomulikult pole ma aegade algusest peale mitte kunagi kohandunud mitte ühessegi kollektiivi. See on minus välja arendanud tohutu ülbuse ja eluohtlikuks kippuva sapi, millest viimase suureneva kibenemise põhjust kibestumise tõttu pole mõtet enam kauem varjata. There, I said it - I am a sad miserable person who hates everybody. Ja eriti meeldib mulle sellise mulje jätmine võõrastele, kellega ma ei ole kohustatud suhtlema. Aga kui ma köögis tööle hakkasin, siis ma ei saanud mõrda mängima hakata. Ideaalis poleks pidanud seda üldse kunagi pidanud tegema ka, aga kammoon - ideaalid on hävinemiseks! Köök on täielik koostöömäng. Kokk on kunn ja sa ei taha kokale jalgu jääda. Ja sa pead end kokale arusaadavaks tegema kiiresti ja kõvasti, sest sul on veel terve saksa pensionäride rühm, kes tahavad üks-haaval a la cart'i tellida. Ja siis ütleb mingi kuradi lits, kui sul on juba toit talle ette pandud: "I didn't order this" (see ei olnud tõlkeviga, ta näitas mulle menüüst näpuga, mida tahab). See oli esimene kord kui ma plahvatasin. Aga sinnani läks poolteist kuud - ma ütleks küll, et olen end tavalisest paremini hakanud üleval pidama. See oli ühtlasti ka üks asi, mida ma taotlesin. Aga pärast seda hakkas aina hullemaks minema ja ma hakkasin aina enam arstide juures käima. Ajunussi tuli vähe, aga ma hakkasin seda aina hullemini üle elama.

Mingi moment tuli tööle mingi vana töötaja. Meid oli korraga tavalisest rohkem vaja, mis tähendab automaatselt seda, et mingi räme tõmblemine on kellelegi midagi ette-taha ärategemise pärast. No olgu, vana töötaja, I can handle this. Ja mida ma kuulen: ".. Issand jumal, miks nad seda maja seal üldse hoiavad, kõik teavad, et see laguneb kohe ära. Ja see eit.. tal on lihtsalt palju raha ja kõik noored poisid hoiavad talt käe alt kinni ainult sellepärast, et tal on raha.. ja jumal kuidas ta haiseb, kuidas nad suudavad, ise noored inimesed.. ma sellelt ühelt poisilt küsisin, ta ütles, et .." BLABLABLA. Ma otsisin meelehetilikult asju, mida tassida (sellest see töö üldiselt koosnebki, et oled kilplane ja ahv), aga ma pole masin, et suudaksin end keskkonnast mute peale panna. Päris tõsiselt jõudsin seal töötades veendumusel, et naised on võimelised sind surnuks rääkima. Ja pärast seda rõvedalt kirglikku külainimeste tagarääkimist tekkis mul samal õhtul esimene paanikahäire. See on tihti äratuntav selle poolest, et näiliselt tühisest asjast (tee läheb ümber, kahvel kukub valel ajal maha jms) toimub plahvatus. Mina hakkan esimese asjana hästi närviliselt ja rõvedalt ropendama, vererõhk tõuseb, käed värisevad ja kõik inimesed muutuvad jälkideks värdjateks, kellele tahaks molli panna. See on see kuradi play-it-nice. Käi putsi, ma pole kena inimene, türa ma siis seda mängima pean terve see kuradi aeg.

Kuna ma tobi ei saanud teha, siis ma läksin peldikusse ja nutsin.
Kui sa tahad mingis sotsiaalses keskkonnas sees olla, siis kuigi palju tuleb nende mängu mängida. See tähendab näiteks, küsima, kuidas neil läinud on ja kui nende vahetus on lõppenud, siis alustama nende tagarääkimist. Mulle tundub see mäng aga aina enam nii räpane, et seal edasi töötamiseks peaks ma töö ajaks oma aju külmkappi panema ja ära minnes üles sulatama, et normaalsel tasandil inimestega edasi suhelda. Praeguseks, kui ma olen kokku restoranis töötanud 5 kuud, olen ma viimase kuu ajaga saavutanud selle, et iga kord, kui tagasi olen tulnud, olen esimese asjana jooma hakanud. Lihtsalt, kangelt ja kohe nii mällu kui võimalik.

Ma ei leia, et see oleks normaalne. Aga samas on see mind mõistma pannud, mida tunnevad need inimesed, kel ei ole muud võimalust. Need, kes on juba rattas sees oma laenude ja pasaga. Ja siis need, kes käivad esmaspäevast-reedeni tööl, ühe ja sama, võib-olla mitte nii nõmeda aga veel nõmedama kollektiiviga. Mida kõike nemad peavad ära taluma, mille hakul mina end juba oksa oleks tõmmanud..

Aga okei, see selleks, you might get lucky ja sul võib jätkuda piisavalt mõistust, et mingist mõrraaugust nahhui tõmmata, kuid klienti sa juba valida ei saa. Mõnest sitemast momendist pääsesin nii kogenematuse kui juhuse läbi, aga viimatine kogemus tõestas kõige ilmekamalt seda, miks tasub igaks juhuks inimestest pigem eemale hoida. Kui kaubamajas tekkis inimmasside suhtes foobia ja hakkasid ilmnema esimesed märgid töö mõjust isiklikule elule (ma hakkasin oma tuttavate peale karjuma, ma vältisin seltskondi, isegi kui ma eelnevalt kõiki osalisi teadsin jms), siis ettekandjana pead sa end üleval pidama (on alles väljend!) ka siis kui mingi rõve vana päss sind nillib; kui sa end täis oled higistanud ja räigelt särki tahaks vahetama minna või kui sa oled 16ndat tundi tööl. Ja mingeid vastikuid täis inimesi teenindama, kes lõugavad lõunalaus juba puhtalt supi söömise kõrval nii kõvasti, et tekib isu mingit terroriakti lavastada ainult nende vaigistamise eesmärgil. Aga need noored finantsinimesed.. kui mingi kuradi elajas, kes nimetab end inimeseks, tuleb mulle oma raha nina alla hõõruma, siis saab mul lõplikult mõõt täis. Ja kui mingi kuradi Üllas Organisatsioon, mis aitab hoida Eesti loodust, säilitada selle vaatamisväärseid paiku ja pakub meeldivat ajaveetmisvõimalust AINULT OMA KASULE MÕELDES, siis võiks need mõisad kohe mädanema jätta ja puud maha raiuda. Teeme mõisas räige tümmiga peo, pohui et nendelt 300aastastelt seintelt krohvi pudeneb; laseme mingid tatid sinna end täis jooma ja parketti auklikuks reivima. Aga see värk on nagu: "aa ei taha restoranis pidu pidada, kuigi me oleme juba peaaegu lauad katnud ja sellega arvestanud, muidugi me tuleme teile vastu ja laseme teil mõisas peeneks lasta, sest siis te annate meil veeeel rohkem raha, pohui need mõisatöötajad ja teenindajad, nad on niikuinii orjad".

No mul ei ole selle vastu midagi

kui toimuvad pulmad või seminarid. Siis võib mängida seda naeratamise ja tassimise mängu ning alati ei pea isegi pingutama, see ei lähe vastuollu eriti palju, isegi kui mul on halb tuju. Kui inimesel on halb tuju, siis, ja seda ma õppisin kodus hiljuti, ta peaks oskama seda taltsutada. See omakorda eeldab, et selleks, et midagi selgeks saada, peaks olema hingamise ja analüüsimise ruumi. See tähendab, et kui mingi jama on, siis saab selle oma peas klaariks, ükskõik kas vihastades või mõeldes või neid omavahel kombineerides. Aga kui sa töötad ahvina, siis sul väga palju ei ole mõtlemisruumi. Selle ma sain väga selgeks ja see on päris hea õppetund, mis kuulub iseenesest kategooriasse "tead küll, aga kogu aeg läheb meelest", kuni noh, midagi traumeerivat toimub ja see ajju sööbib.

Halbadest asjadest võib olla palju kasu, kui nad pole liiga halvad. Genotsiid on halb, sest siis sureb palju inimesi ära ja sellest tekib suur lein, aga inimese isiklikud läbielamised aitavad, eriti minusugustel unistajatel, mõistusel tagumikust pähe jõuda.

MIDA SA PASSID, PANE KÄED KÜLGE JA HAKKA PIHTA!

Kui midagi ei ole valesti, on midagi valesti

2011-10-21T15:03:00.029+03:00

Peamine asi, mida sa välismaal õpid, on et kõik ühiskonnad on perses. Saksamaa, vähemalt Berliin, tundub üldiselt märksa vähem perses. Tänavad on laiad ja avarad, linnajaod omanäolised, õhk on ka kuidagi puhas ja rahulik; kapitalism on seal, kus ta peabki olema: kuskil taustal. Lastakse olla.

Isegi välimusega ei pingutata üle. Mingil moel suudetakse inimlikult riietuda ja uskuge või mitte, enamik noori naisi on siin normaalkaalus. Umbes nagu nad peaksid mingeid muid asju tähtsamaks! Olla väikses, armsas, tavalises suhtes tundub Berliinis peaaegu võimalik; pole seda pinnalisuse türanniat, mis teistest pealinnadest kurvad ärevuse kambrid teeb. Kõik elud mahuksid siin nagu ära, süsteem toimib.

'Süsteem toimib' eeldab aga alati ka mingit alluvust ja loovutamist. Kui midagi on juba ette käes – ilma et oleksid seda ise otsinud, valinud, õigustanud – saab selle jalge alt kadumisest kõhe, väljapääsmatu hirm: seda halvavam, mida kujuteldamatum. Enesekaitseks lähevad müürid sisemise ja välise, omade ja võõraste vahel üles, aga sõltuvus vaid suureneb.

Esimesel päeval siin avastasin ma, et Berliini metroo on hämmastavalt puhas, mugav ja täpne, isegi Jaapaniga võrreldes. Teisel päeval avastasin ma, et 1) sakslased on nõus seisma ööklubisse sisenemiseks (või selleks, et pooled neist ukselt põhjenduseta minema saadetakse) rohkem kui saja meetrises järjekorras, ja 2) kui sina kümme meetrit algusest paari purjus sõbraga vahele jalutad, ei tee nad mitte midagi.

Kolmandal päeval avastasin ma, et ehkki nad ei hoia tänaval pilku otse maas, kui sakslastele vähemagi jõuga silmadesse vaadata, siis nad enamasti kohkuvad, justkui sa oleks neid rünnanud, kuhugi loata tunginud.

Neljandal päeval avastasin ma, et paremini treenitud koeri kui Saksamaal pole ma kuskil kohanud. Ilma rihmata, ei tülita kedagi ja tunduvad igati tervislikud-õnnelikud isendid. Samas jooksevad harva kuhugi ilma kontrollimata, et peremees oleks ikka selja taga.

Viiendal päeval avastasin ma, et Berliin on siiski maailma üks vähestest elamiskõlblikest suurlinnadest (tulge kõik fucking siia), ja mulle tegelikult sobibki elada keskkonnas, millest ma ise eemale jään. Ja ühiskondlike silmaklappide seast on sakslased kahtlemata valinud ühed mõistlikumad, suunatud neile õigetele, lähedastele ja püsivatele asjadele. Kuid mina näen ikka ainult silmaklappe. Mõistes väga hästi, et enamik maailma inimesi tahavadki selliseid elusid elada. Kuskil seal, kus ma oma süsteemist vabaks saan, tõenäoliselt ka mina ise.
d

Jumal. Armastus. Kommunism. (2. osa)

2011-10-19T23:43:00.000+03:00

INIMESED, MA ARMASTAN TEID, OLGE VALVSAD!

(J. Fučík)

Armastusega on lood veelgi keerukamad. Selle asemel, et sellele ülemääraselt palju tähelepanu pöörata, pole sellele peaaegu üldse tähelepanu pööratud, ma mõtlen diskursuse mõttes, olgugi, et tegemist on vähemalt viimastel aegadel ühe kindlasti pidevalt aktuaalsuselt esikümnesse kuuluva kultuurinähtuse ning inimtegevuse valdkonnaga. Armastus on puhta vaimuhaigete poeetide, psühholoogide, šarlatani ja naisteajakirja naise väntsutada jäetud! Viimati käsitles tuntumaist kirjatarkadest teemat pikemalt Schopenhauer, leides samuti, et teemat on käsitletud häbiväärselt vähe ja et armastus on tähtis ning vähendab kannatusi. Pärast teda ei olnud jälle eriti kedagi. Vähemalt mitte sel määral, et see oleks jõudnud üldisesse teadvusesse. Kindlasti on armastust puudutatud millegi muu raames - feministliku teooria raames või kultuurantropoloogia raames - aga mingisugust põhjapanevat armastusekäsitlust justkui poleks. Mõnes mõttes võib see tulla ka sellest, et filosoofia objektiks on enamasti üks inimene, kes elab tihtipeale oma peas, või suured abstraktsevõitu olemisega rahvamassid, aga mitte kaks, kümme või sada inimest, mis on ometigi üsna reaalselt eksisteerivad kooslused, millede käitumises võib leida mitmesuguseid seaduspärasid. Selliste rühmadega on mu-meelest tegelenud põhiliselt Ameerika psühholoogid või mingid muud haiged Ameerika tüübid, kes tahavad põhiliselt firmasid ägedamaks teha. Hull John Nash tuleb meelde. John Nashi teooriatele tuginedes ehitati Ameerikas raketikaitsekilpe ja tehti ühiskonnateadust (Nash arvas, et kõigi inimeste põhiloomuseks on raige võimuiha ning teistele tüüpidele sitta keerata) ja alles hiljem tuli välja, et tegemist on paranoilise skisosfreenikuga, kes näeb kogu aeg mingeid kolme tüüpi, keda pole ülepea olemas. Ja well, Nietzsche leidis, et ta tahaks endale sõpru ennemini kui järgijaid, et see oleks cool nagu. Tal polnud tollal kumbagi.

Miks ülepea peaks keegi armastust analüüsima? Sellepärast, et sellistel tekstidel, kui nad on ajaloolises mõttes õnnestunud, on heaks kombeks maailma muuta. Karl Marx ütles välja, et maailma kirjeldamise asemel tuleb filosoofidel selle muutmine enda õlule võtta, kuid tegelikult muudeti maailma sel viisil juba ennem teda. John Stuart Mill mõtles välja kodanliku liberalismi põhimõtted, mis olid tema aja kohta jumala progressiivsed, Rousseau põhimõtetele (mingil määral) tuginevad meieaegsed riigid senimaani - kui me ütleme "suveräänsus", siis see on tema sõna, Freud kiskus inimese seksuaalsuse kõigile vaatamiseks välja ja sellest, millega Marx-ja-Engels stereodüüner hakkama sai, sellest parem ei hakka üldse rääkimagi. Värk ei läinud alati päris nii, nagu algne kujutlus ette nägi, aga vaatamata sellele on tegemist suhteliselt suure võlurlusega. Camus leidis, et filosoofia kogu täiega on ebaõnnestunud, sellepärast et tüübid ainult istuvad ja kirjutavad ega võta vastutust selle eest, et maailm säärane nõme on. Mis on muidugi samuti jabur. Igasuguse filosoofia juurde saab hea tahtmise juures parajal määral hüva kumminuiadega peksmist panna, isegi kui seal on selge sõnaga kirjas, et igasugune peksmine võiks ära jääda, samal ajal saab kumminuiadega peksta ka täitsa ilma filosoofiata. Sellest, kui diskursus kirjutamata jätta, ei saa veel paremat maailma.

Ja armastust peaks käsitlema põhiliselt seetõttu, et sarnaselt poliitika, majanduse või ajalooga ei ole armastus valmis. Ei ole alati selge, mida inimesed selle all silmas peavad ning tihti on inimesed sellega rahulolematud. Ja samal ajal kostub Aparaadi vahelt lauseid, nagu "abielu on institutsioon, mille abil riik kaitseb kahe inimese vahelist armastust." Mida tuleb mõista niimoodi, et armastust institutsionaliseerides soodustatakse selle jätkumist, tihtilugu ühendades inimeste vara, kuulutades nende järeltulijad auomaatselt ühiseks ning pakkudes mõningaid soodustusi. Siis, kui päriselt abielluma minna, siis ajab Riik sulle läbi riigipreestri suu mingit haiget šovinistlikku paska, mis alandab inimväärikust. Läbi institutsionaliseeringu, riikliku pühitsuse on antud inimestel hiljem kõvasti keerukam oma teed minna. Kerge on märgata, et Riigil ei ole tegelikult armastusest sooja-ei-külma, vaid teda huvitab tuumaperekonna mudel ning lapsed, et riigil oleks edaspidigi töölisi ning sõdureid. Armastus alandatakse seetõttu tootmise ja jätkusuutlikkuse asjaks. Vaata aga sõprust - see on ka üks igavesti vahva asi, aga sellist institutsionaliseeritud verevannet pole teps, kus kaks sõpra tõotavad riigipreestri ees teineteisele igavesti toeks olla ja saavad selle eest hiljem mingeid toetusi, seda leiab aset ilmselt ainult nende juures, keda me primitiivsemaiks rahvaiks kutsume. Ma arvan, et sõprust ei ole üheski riiklikus dokumendis mainitud.

Sõnaga, nagu ka kordi varem, seatakse siin nii abielu, kui ka see ideaal, mida ta esitab - monogaamne elukestev paarisuhe - tugeva kriitikatule alla. Kas või selle ajaloolise mineviku pärast - naine kuulub mehele, mille kohta võib öelda, et võib-olla see on muutunud võrdsemaks, võib-olla on kuuluvussuhe muutunud vastastikuseks, kuid see ei ole otseselt parem, ainult võrdsem. Sarnaselt sellele, et kui kõiki pekstakse keppidega, mite ainult mõnesid, on see võrdsem, kuid mitte parem. Selline kuuluvussuhe on oma olemuselt omandisuhe, see tähedab, et mingi suhtetüpaaži alusel on ühel inimesel suuremad õigused teise inimese vabale ajale, kehale, valikutele. Tegemist on vabaduse piiramisega, mis läheb vastuollu arusaamaga, et armastus on hea. Läheb vastuollu ka eeldusega, et too teine inimene, keda armastatakse, väljendab mingisugust absoluuti, mida tunnistatakse mööndusteta, vaid ta kujutab enesest absoluuti vaid mingeid reegleid järgides, mis vastavad teise osapoole ootustele ning huvidele. "Kuulume vaid teineteisele" pakt võõrandab seega kaks potentsiaalirikast kodanikku armastava ühiskonna rüpest, sulgedes nad väikesesse pimedasse privaatuniversumisse, mille sisemised asjad ei puutu kellegisse ja millesse harva keegi puutuda saab.
Antud tendents tuleneb suuresti tänapäeval üldlevinud inimese enesekindluse puudumisest; et inimese sisemine kindlus ei ole küllaldane, peab ta seda pidevalt välismaailma abil turgutama. Kui sellesse süveneda, siis näeme: antud tegevusliin ei täida oma eesmärki ning põhjustab hirmu ja õnnetust. Enesekindlus nimelt tegeleb kõvadusega, ta on see, kuidas inimene tunnetab oma kõvadust. Aga kõvadus on üks vähestest asjadest, millesse välismaailm saab ainult kaudselt parata. Vaata ise, kas ei ole mitte nii, et kui sa annad munajoodikule miljonite toetuse, megalt cash-i ja kauni partneri, siis joob ta endiselt muna nagu mullugi? Himu antud hüvede järgi on asendunud nende kaotuse kartusega, seesmist õilistumist on vaevalt toimunud. Mitte miski terves maailmas ei saa inimese kõvadusele juurde anda ega sealt maha võtta peale tema enese valikute.

Vaatame näiteks kuulsat Baaderit Rote Armee Fraktion-ist ja tema tagi. Lahe Baader, lahe tagi. Kui Baader oma laheda tagi suvalisele tüübile annab, keda ta esimest korda näeb, kas ta siis kaotab oma lahedusest? Ei, Baaderi tagi on ikka veel lahe, ka Baader on lahe, suvaline tüüp saab ennast Baaderi tagiga ka lahedamalt tunda, üldiselt võib öelda, et antud olukorras võidavad kõik. Kas oleks lahe tüüp, kes muretseb sellesama tagi endale oksjonil selle kaalu eest kullas? Esteetilise valikuna, küllaltki lahe, kuid veelgi lahedam oleks see siis, kui ta ei paneks seda klaaskappi imetlemiseks ega hoiaks sellest kümne küünega kinni, korrates "Minu Baaderi tagi, Baaderi tagi minu oma, minu seljas...", vaid kordaks algset akti - annaks selle kellelegi, kes ütleb talle kuskil: "Lahe tagi". Mõttetu on muidugi mõelda, et pelgalt see akt paneks täielist kõvadust koheselt persooni valdama.

Ehk siis: inimestevaheline omandisuhe ühes oma armukadeduste, kahtluste, kontrollimise ja muretsemisega inimest otseselt lahedamaks ei tee, nõmedamaks võib aga küllaldaselt teha. Seetõttu vajab antud olukord ületamist, ümbermuutmist, teistsuguse iseloomuga emotsionaalset seotust. Nii, nagu toimub areng tehnoloogias ja inimmõttes, nii peaks vananenud vormid vahetuma uuemate ning töökindlamate vastu.

See muidugi puudutab inimeste vahelise armastuse diskursust, see ei ole ainus armastuse vorm, armastada saab ka kultuuriloomingut, ideoloogiat, tegevusi, paikasid või iseennast - paljut, mis maailmas leidub. Kas on tegemist mingisuguste oluliselt erinevate armastustega, ehk saab neid käsitleda koos või on ühel teisest õppida?

Hipsterlikule vaatenurgale on omane pidev otsing ning püüdlus uue, seniavastamatu järele, mis on kindlasti kultuurile üldiselt kasulik, sest niimoodi saab enam kultuurist oma teenitud tähelepanu. Kõik teavad juba niikuinii, et Michelangelo ja Leonardo da Vinci olid lahedad, nii et kõvasti mõistlikum on uurida, kas samal ajal oli kusagil veel lahedaid renessansikunstnikke, kes on teenimatult tähelepanuta jäänud. Kuid sellelesamale eluvaatele on omane ka oma leidlapsed koheselt hüljata, kui nad on mingi populaarsusekünnise ületanud. See tuleneb osati elitaarsuse- ning eksklusiivsusetungist, tahtest originaalne olla ja osati lihtsast vastandusest - sul on head inimesed, kes saavad asjadest aru ja kuulavad normaalset muusikat, ja halvad inimesed, kes kuulavad pophitte ja seda sitta, mis raadiost tuleb, headele inimestele hea muusika ja väljanägemine, halbadele - halb. Kui halvad inimesed on hakanud kuulama head muusikat, siis ei tule see mitte sellest, et rahvahariduse programm on läbi läinud ja midagi on suudetud rahvani viia, "lõpuks ometi nad hakkavad otsast mõistma", vaid pigem on nii, et nad kuulavad seda muusikat kuidagi valesti või on muusikal enesel mingi viga küljes, et see valedele inimestele peale läheb. Protsess on dialektiliselt mõistetav, tuginedes underground-i ja mainstream-i vastandumisele, kuid ei saa õigesti pihta oma lõppeesmärgile, milleks on muidugi see, et prillidega aukuspõseline intellektuaal, küla kõvim lõugaandja ja elukutseline ema kuulavad kaelakuti uut värki, lummatuna selle kõvadusest, mainstream-i domineerivad inimmõistuse tähtteosed ning laulvate tüdrukute vabrik ühes Sven Lõhmusega on pagendatud keldrite sügavusse, lahedad inimesed domineerivad täielikult ja nõmedaid jääb iga päevaga vähemaks. No longer is cool a privilege of the select few, cool now belongs to - everyone! See, et kõik inimesed oleksid lahedad ja normaalsed, langeb minu nägemuses kokku kommunismi saavutamisega, või on isegi, dare I say it - veel tähtsam kui kommunism. Selliste inimestega saaks igasugust ühiskonda teha, nii et hästi välja kukub. Ja sinna jõudmine - kahtlemata kõvem pähkel, kui üldine kirjaoskus, kuid samas siiski võimalik - leiaks aset läbi kultuuri. "Inimloomusega" on nimelt selline kena lugu, et seda ei ole kas üldse või ei ole seda vähemasti nii palju, et sellest majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised eelistused võrsuks. Kultuuritaust- see on see põhiline, mis inimesest nautleja, veristaja või konformisti vormib. Eugeenika kasutamise vastu räägib antud küsimuses tõik, et ka nois maades, kus kõik vargad on alati hoolikalt kividega surnuks loobitud, esineb ikka veel vargaid. Peale nende muude asjade, mis eugeenika vastu räägivad, noh.

Aga kas ei oleks mõneti lahe, kui inimesed suhtuksid teineteisesse nagu nad muusikasse suhtuvad? "Seda bändi ma fännan, kuulan b-pooli ja demosid, loen tekste ja üritan neid mõtestada, laulan kaasa ning proovin veits välja näha nagu bändi liikmed/sellel bändil võtab aega, et meeldima hakata, aga siis, kui pihta saad, meeldib väga/ma tunnistan selle bändi kõvadust, aga tal justkui ei ole mulle midagi öelda/see bänd on muidu mõnus ja tekitab head tuju, aga süvenema ei kutsu/see on suvaline bänd/see bänd meeldib paljudele, aga minu meelest on ta kehkenpüks ja teeb haltuurat/see bänd teeb ainult ühte asja hästi/see bänd mulle kunagi meeldis, aga aeg läks edasi, ja nüüd on jäänud ainult nostalgiaväärtus/seda bändi ma vihkan ja ma tahan tema kohta rohkem teada saada, et teda veel paremini vihata, sest teda on mõnus vihata." Muusika juures on meeliülendav ka see, et muusika ei ole kade ja sul ei tule sellest Vennaskonnaga mingit jama, et sa juba kolmandat päeva endless repeat-i peal Kenti kuulad. Mõlemal on ilmselgelt oma koht, aeg ja meeleseisundid, nad ei ohusta teineteise positsioone, mõlemad saavad kõrvuti kõvad olla. Aktsepteeritud funktsioonide diferentseeritus on laiem kui inimsuhetel ja üldiselt on inimesed huvitatud oma laheda muusika jagamisest. Ei saa muidugi täielikult mööda vaadata sellest, et tegemist on mõneti erinevate asjadega - muusika on kingitus ja selle kuulamine on sinu valik, inimsuhtlus aga on aktiivsete osapooltega kokkulepe koosveedetud aja asjus. Valmistehtud muusika eksisteerib tänapäeval külluses ja on kõigini viidav, ühte inimest ei ole kunagi külluses, tema aeg on piiratud. Siiski on antud mõtteharjutusest midagi leida: inimene nagu muusikagi kuulub oma olemuselt kõigile, see aga, mida ta oma ajaga teeb, see on tema valik. Inimese valikut võib proovida mõjutada, sellega ei pruugita nõus olla, kuid lõpuks tuleb seda siiski austada - kes võib öelda, et talle kuulub teise aeg? Aja-nõudlikkuse asemel peaks üles näitama hoopis tänumeelt teise inimese aja eest, mis ta sinule pühendab. Üritama seda ka omalt poolt võimalikult meeldivaks kogemuseks muuta. Lõppeks on inimese seltsis veedetud aeg samuti kingitus, ja veel defitsiitne; paljudel on sellest puudus, nad on kas hooleta jäetud või ei suuda nad ennast ise oma vahenditega üksindusest vabastada. Soomlased, kel pole sõpru. Neist peaks vähemalt sama kahju olema, kui neist, kel krooniliselt süüa pole. Kodanlik ühiskond jätab mõnede oma liikmete elud nii tühjaks ja kõledaks, et nad võõranduvad täielikult iseenesest ja kujutavad vabast ajast ette, et nad on iseenda koerad. Tõsijutt. Internetis on aukartustäratav hulk minavormis kirjutatud koerablogisid.

Mittenormatiivseile inimsuhteile tuleks pöörata senisest enam hellust ning tähelepanu, justnagu tavavälistele kooselumudelitelegi: see annaks ülepea aimu nende võimalikkusest. Mittenormatiivsuse aktsepteerimine annab tihtilugu paremaid tulemusi, kui suhtluse vägisi ning ebaõnnestunult normatiivi push-ida üritamine. Mõtle, kui sul ei oleks tunnet, et sa pead imponeeriva vastassoo esindajaga ilmtingimata koos elama ja keppima, sellepärast, et muidu sa oled mingi ebaõnnestunud magedik? Et te võite lihtsalt kohati kokku saada ja awesome olla või messenjeeros õhtu otsa ägedaid asju plärada? Püsiv osavõtlik huvi teise inimese vastu, toetuseavaldus, see on väärtus iseeneses. Seda ka tajutakse sellisena. Kellelgi ei ole rohkem kohustusi, kui ta endale võtab, shit stays ever so green. (Mitte, et mulle keppida ja koos elada ei meeldiks, need on maruvahvad asjad ja inimesed peaksid neid tegema.) Võiks muidugi öelda, et see on üks paras enesepettusega tegelemine, aga iseenesest saab ääreta paljude asjade kohta, seda öelda, põhimõtteliselt võib öelda, et jumal, armastus ja kommunism on kõik üks paras muinasjutt. Asjad on tihtilugu olemas ainult sellepärast, et inimesed neisse usuvad, vaata raha väärtust, seda ei saa samuti näha ega käega katsuda. Ega inimene ei tea kunagi täpselt kõiki asju, mis teise peas toimuvad. Vähemalt ei ole tegu sedasorti kahjuliku enesepettusega, kus inimesed elavad nelikümmend aastat koos ja teevad regulaarselt kõrvalehüppeid, ise samal ajal vankumatu truuduse fronti mängides, et kõik normaalne püsiks, ise samal ajal endid suhteliselt kõvasti ajju keppides.

Truudusest rääkides: kas pole tegu mitte mingi suhteliselt haige kontseptsiooniga? Ma pean silmas tegelikult truuduse eeldust, truudus iseenesest on lihtsalt üks seksuaalkäitumise vorm, nagu masturbatsioon, vabatahtlik tsölibaat ja polügaamia, millest ükski pole millegi poolest oluliselt halb. Truuduse eeldus aga, ühes igavese armastuse müüdiga, see on mingi suhteliselt haigelt enesekeskne pask, kui selle peale niimoodi vaatama hakata. Jossif Stalin tahab jumalaks saada, mom and dad are close, but not as close as chairman Mao. See tuleb välja niimoodi, et sa tahad domineerida teise inimese mõistust ja tundeid, sa tahad domineerida igavesti, sa tahad, et see juhtuks vaba tahte aktina ja viimaks oled sa nõus omaenese mõtteid ja tundeid vahetuskaubana kasutama. Normaalsetest inimestevahelistest suhetest jääb see kaugele. Tegelikult peaks olema rõõmus, et teine inimene sinuga oma aega ja keha jagada tahab ning ei tuleks muretseda homse päeva pärast. Kui su partner otsustas oma keha kellegi teisega jagada: see on esmajoones tema keha ja need on kõigest mingid keppivad inimesed kusagil, seda juhtub iga päev sadu tuhandeid kordi, sa ise oled voodis täpselt sama halb või hea nagu ennegi, ja isiksusena niisama igav või huvitav, sul pole põhjust pahane olla. Kui aga ühel teist tekib lahkuminekusoov, siis on see nii piisavalt tähtis küsimus, et antud juhul peab partei olema ühtne. Üheskoos otsustasite seda koosolemisevärki teha, üheskoos lähete ka lahku. Siiski tuleks koosoldud aega nii piisavalt austada, et olukord arutatakse põhjalikult läbi ning proovitakse seda teha ilma viha, solvumise või tigeduseta. See, kui on tegemist mitte vaid armastajate ja kooselajatega, vaid ka heade sõpradega, kes suudavad hiljem suhtlust inimese kombel jätkata, on märk suurest emotsionaalsest küpsusest, aga ega seda saa ette määrata, tihtilugu satuvad põhjalikumalt koos viibima inimesed, kellel teineteisega midagi tegemist pole.

Selle kõigeni jõudmine, muideks, võttis kuratlikult kaua aega. Üles kasvades olin ma üks paras kompleksides konserv, ja ma ei saa öelda, et ma oleksin mingis konserv-ümbruses sirgunud, mistõttu jääb üle süüdistada vaid Ühiskonda ning Kultuuri, mis on sellest värgist paks. Ma mäletan, kuidas ma nooruses leidsin, et armastuslaulud on äärmiselt piinlikud laulud. Seksuaalsus seevastu ei tundunud mulle ei naljakas ega piinlik, selle mõistmiseks tuli žanridiskursusesse tublisti sügavamalt sisse elada. Ei saa öelda, et inimsuhtluse uusversioon mulle praegugi mängleva kergusega kätte tuleks. Kuid see on õiglane ning võrdne, valutum vaateviis, selle vastandile pole aga mingit õigustust. See on võimalus. Sinnapoole saab liikuda.

Ah jaa, meil on ju orjuse kütked ka veel, kooselud võivad tekitada lapsi, kes ei jagune võrdseteks osadeks ning lisavad lahkuminekule raskust, millest, Ühiskond on otsustanud, enamik jääb ema kanda. Ka sellele on lahendus, millele viitas ei keegi muu kui V.I. Lenin, öeldes, et töö kõrvalt koduse väikemajapidamisega tegelemine "lõhub, nüristab, lämmatab, alandab" ning et ainsaks vabastajaks ning väljapääsuks on sotsialistlik suurmajapidamine. Minu versioonis kujutab see endast nii vähemalt nelja-viit täiskasvanud inimest, kes elavad koos ja hoolivad üksteisest nii piisavalt palju, et nad viitsivad teineteise laste kasvatamisest osa võtta. Kui arukas mõttekäik, ja kui harvaesinev! Kõik teavad, et üksikemasid on muljetavaldavas koguses, kui tihti juhtub sedagi, et kaks neis kolivad kokku, et ühes pajas süüa keeta ja küttearvet kahasse maksta? Sitt on fragmenteeritum kui Balkan. "Elan lapsega yxi, käin tööl, ootan, et meesike tulex, kena ricas meesike..." Kas tõesti on inimestevahelised läbisaamised nii pealiskaudsed, kramplikud, nii ebaintuitiivsed?
Pidurdavaks asjaoluks võib muidugi lugeda seda, et paljud elamispinnad on Vaenlane ehitanud selliseks, et sinna õieti ei mahugi keegi, ei ole ruumi olemiseks, tuumaperekonnal ja üksikemalgi on kuidagi kitsas ja vihaleajav. Kuid suurema hulga inimestega on kahtlemata võimalik suuremaid asju teha.

Lõpetuseks tuleb tagasi pöörduda sõpruse juurde. On alust arvata, et sõprus ja armastus voolavad ühisest lättest. Ei ole ju vale öelda, et inimene armastab oma sõpru? Samuti peeti vanemal ajal meestevahelist sidet tihtipeale mõistatuslikumaks ja erilisemaks, kui mehe ja naise vahelist sidet, mis oli "loomulik, normaalne, mõistlik asi tekkima", ent seejärel leiutati pedekas, mis kohitses selle värgi suuremas jaos ära ja kõik peavad nüüd kogu aeg käituma nagu viikingikuningas, et mitte pede paista. Nii armastuse kui sõpruse olemus on ju pühenduda teisele inimesele, olla teise inimese jaoks. Nende eristus on vägivaldne eristus.

Ka vanemlik armastus peaks tuginema sootuks enam sõprusele, kui ta seda tänapäeval tihtilugu teeb. Ennekõike kasvatatakse last ju selleks, et temast tuleks inimene, kellega on normaalne koos viibida, asju teha ning rääkida, kas siin saab üldse olla muudpidi mõtlemist?

Näikse, et siin saab olla nii muudpidi mõtlemist, kui ka üldse mitte mingit erilist mõtlemist, lihtne mehhaaniline kusagilt kuuldud-nähtud liigutuste kordamine. Vanemaroll on sotsiaalse konstruktsioonina üldiselt ebausutav ja düsfunktsionaalne, vanema sõbra roll, kes pakub domineerimise asemel dialoogi, oleks valmis ägedaid elamusi pakkuma ning austaks last ta erisuse pärast, värskete mõtete pärast värskes peas ja arengu ime pärast, kutsuks esile vähem tarbetut protesti (ka pärast vanemliku dominantsi elimineerimist on ses maailmas täiesti piisavalt seda, mille vastu mässu tõsta) ning vähendaks põlvkondade võõrandumist teineteisest.

Illustreerivad pildid tegi Mihhail Vrubel Lermontovi poeemi "Deemon" ainetel. See on poeem kojnist tšikist ja deemonist. Enjoy!

youtube events archive number kaksteist

2011-10-19T03:48:00.001+03:00

This is a ZA/UM archive of youtube events.

HOLY OTHER JA TERASLINNUD

Peamine selle loo juures on videoriba, mille YT postitaja PBLongstocking on elektronmusa külge monteerinud. Ma ei tea, kes ta on või kust ta sai oma materjali, aga me näeme siin hävituslennukeid ja nad liiguvad väikelinnu loomulikkusega. Pidit-piu! otse kellegi blogist heliriba aktsenteerib suurepäraselt toda imetlusväärset liikumist, mille saavutab treenitud piloot koostöös masinaga, mis suudab liikuda ülehelikiirusel, Maa stratosfääri serval, samas pikeerides ja põigeldes nagu pääsuke maakodu õuel. Vaatame nüüd kõik ja tunneme uhkust nende masinate üle, mille meie - inimesed - ehitanud oleme.Also, I hear they come in handy when some goat shit challenges The Empire's air superiority.

EL CORAZÓN

Mi coraszon, ultima prima y la madrugada eterna. Usted es el sol de mi vida y mi luna y le amaré para siempre por la noche. La noche obscura del alma. Mujer quiero sostenerle y llevarle bajo el puente del silencio hermoso del río. Mi hermana mi asesino mi amante mi pastilla de jabón. El generador de latín de cerdo arbitrario.Tome el skinheads los bolos tenían un sueño que no era sobre nada.

TIESTO REMIX EDITORSI PAPILLONIST

Seda oleme ka perse vahel hoidnud nagu defitsiitkaupa. Ei ole lubanud heal lugejal oma pidu kõvemaks teha. Kui DJ Tiesto nüüd ainult läheks, ja kogu ülejäänud maailma ka niimoodi paremaks teeks, nagu ta selle indilooga tegi, siis me oleksime suhteliselt päästetud.

Ka ansambel Kent on avaldanud oma poolehoidu. Ja Mudlum tahab selle järgi tantsida.

PLAYER HATER ПРЕДСТАВЛЯEТ:

No vaata mis haigelt ebaõnnestunud retropask. Ma arvasin kuradi Coldplayst paremini. Ma arvasin, et see on lihtsalt selline igav, pretentsioonikas ning valetav muusika, veitse nagu väljamaa Dagö. A' see video, see on nagu Saatan. See on just täpselt nii halb, et see ei ole enam naljakas. Sa vaatad seda ja mõtled nendele sadadele tuhandetele inimestele, kellele see meeldib, ja su tuju läheb sellest halvemaks.

Haakuval teemal: Jennifer Lopez tahab sulle meeleheitlikult meeldida. Lambada sample'imisega. Also make note of product placement, Pitbull, bad and ugly.

THE REMOTE VIEWERS - LEAVETAKING

Well nagu, see juutuuba laul on eriline selle poolest, et ma panin ta ise oma väikse valge käega üles ja mõtlesin ise välja, kuidas teha nii, et pilt normalne ja paigal oleks.Also - ei saa mitte vaiki olla - mul on selle grupiga fucking intervjuu soolas. See saab nagu jumala international olema, võibolla panen maakeelde ümber ka ja müün mõnele päris lehele, see saab nagu jumala epic olema.Laulu sõnad tegi Bertolt Brecht ja need on kõva. Hear it sound ominous yo.

Vabakutselise elu juures on tähelepanuväärne see, et oma töö vilju lõikad sa kolm kuni kuus kuud hiljem nagu kuradi põllumees.

Interpol

2011-10-17T20:21:00.000+03:00

Kaheksa võitlevat raamatut

2011-10-17T16:47:00.002+03:00

Foto: Ruudu Ulas

Sarjast: "Luiks loeb maal ja mujal raamatuid".

1. John Steinbeck „Me tusameele talv“. Selle raamatu andis mulle Muudlum. Varem oli Steinbecki „Vihakobaraid“ üsna tuliselt soovitanud RK, kellele omakorda oli KK seda soovitanud, aga ma kuidagi ei võtnud vedu. Mingi väärassosiatsioon ütles mulle justkui, et see saab olema raskepärane nagu Faulkner on, või seda tüüpi romantiline, nagu on Zola, kellega ma millegipärast sugugi suhestuda ei suuda. Aga võib ka muidugi olla, et mulle lihtsalt ei surutud seda piisavalt agressiivselt hammaste vahele. Või et mul ei olnud tol hetkel huvi raamatu järele.

Well. Hea raamat on. Pühendub kapitali ebainimlikule loomusele ühe isiku rikastumisloo näitel, kes peab äri algkapitali saamiseks tegelema ebamoraalsustega. Tegelased on sümpaatsed ja meeldejäävad, väikelinna atmosfäär on usutavalt edasi antud. Mulle meeldib see kõhklusmoment, mille raamat suudab tekitada – toimepandavad ebamoraalsused ei ole nii ebamoraalsed, et sa ei suudaks peategelasega samastuda, talle kaasa tunda, kui tal jalge alla võetud tee pärast õudne on, ent samas ei ole ilmselgelt tegu ka asjadega, mida keegi tegelikult tegema peaks, et normaalne olla oleks. Lisa-promoargumentidena võib töötada, et ameeriklased valisid mingis hüvas nimekirja koostamises Steinbecki parimaks kunagi elanud ameerika romaanikirjanikuks, ning et nõukogude kirjanduskriitikud leidsid, et „Me tusameele talv“ ja „Vihakobarad“ on tema parimad teosed, nii kirjandusliku headuse kui selle tõttu, et tegelevad selle õige probleemiga.

2. John Steinbeck „Vihakobarad“.„Vihakobarad“ räägib meile sellest, kuidas Ameerikamaal kollektiviseerimist ja industrialiseerimist läbi viidi ja mis neist edasi sai, kes sellele ette jäid. Erinevalt Kommi-Stalinist, kes oli oma maa kuningas ja ütles, et kõik peab saama kollektiivseks ja industriaalseks ja pani need, kellele see ei meeldinud, vabrikuid ja raudteeliine ehitama, võtsid Ameerikas pangad väiketalunike talud nende laenude katteks ära, mida nad tasuda ei suutnud, müüsid põllumajandusfirmadele, mis soovitas endistel asukatel heasüdamlikult nende maa pealt lesta tõmmata. Selle häda oli see, et tööpuudus oli niigi kõrge ja igal pool oldi uusasukate peale vihased, kuna nood olid nõus veelgi väiksema palga eest töötama, kui kohalikud. Ei teagi, kumb hullem saatus on. Hüva liberaal muidugi ütleks, et Ameerikas on parem, sest nupu ja oskustega on võimalik ennast hüvama järje peale aidata, aga ehk vangilaagriski sai väärt kondiiter või tisler ennast parema järje peale aidata.

High rec nagu. Head väikesed inimesed, hüva autoremondiporno, mõnus monstrumist kapital, esitamas inimkonnale selle senistest suurima väljakutse.

Aldington

3. Richard Aldington „Kangelassurm“. „Kangelassurm“ on maailmasõdadevahelisel ajal sündinud sapist nõretav vihkamistomp, ning sellisena väga nauditav. Umbas sama palju ruumi on süžeel ja autoril, kes lehekülgede kaupa vihkab. Poliitiline programm üldiselt on „kodanluse vastu“. „Iga ausa, endast lugupidava inimese kohuseks ja sihiks meie ajastul saab olla ainult üks asi: hävitada sead!“ ütleb ta. Kaalukaks argumendiks viktoriaanide kahjuks on see, et nad mitte ainult ei olnud nõmedad munajoodikud, nagu kodanlased ja konservid ja täiskasvanud inimesed enamjaolt kipuvad olema, vaid nad elasid ka sellele va Suurele Sõjale üsna rõõmsalt kaasa. Põhimõtteliselt saatsid autori põlvkonna hakklihamasinasse ja ise leidsid, et teevad midagi jube toredat. Mõni leiab ehk, et autor viriseb LIIGA palju, aga minu meelest mitte. Minu arvates viriseb just mõnusalt. Tervaid sõnu jääb tal kodanlastest veel ülegi, mida ta pillub kultuurirahva (leides, et kui ta oleks miljonär, maksaks ta paar eriti vastikut kinni, et neid näha ega kuulda ei oleks), ajakirjanike, vasakpoolsete ja romantikute pihta. It is all great fun and joy. Samuti jätab hämmastavalt moodsa mulje, ma ütleks. Mitte otse tänapäevase, aga nii viisteist aastat vana mulje. Oluliselt paremini vananenud kui, ütleme, Vonnegut.

Vaata ka: me räägime ikka veel ning kogu aeg sellestsamast jamast, suuresti. Raamat mainib põgusalt, vestluses, homode õiguste probleemi.

Süžee räägib noorest poisist, kes on keskpärane kunstnik ja täitsa tore inimene ja läheb sõtta ja satub seal masendusse ja tõuseb viimasel sõja-aastal vaenlase tule all püsti ja saab postuumse medali või midagi. See on ka täitsa normaalne ja ilusasti kirjutatud.

4. Jan Otčenášek “Kodanik Brych”.No see on Tšehhi sotsrealism, eksole. XX saj. romaani sarjast. Mul on tunne, et vene sotsrealism on kummastaval kombel viletsam, kui enamus teisi. Ainult hiina oma on veel viletsam. Samas ei saa muidugi öelda, et ma mingi sotsrealismi ekspert oleks, seda on lihtsalt mingi hunnik ette sattunud. Well, see räägib Tšehhi intelligendikese vaimsetest piinadest Tšehhoslovakkia revolutsiooni ajal. Revolutsiooni, tundub et, aetakse suhteliselt tsiviilsel moel. Sa näed tegelikke tööliste nõukogusid hääletamas tehaste natsionaliseerimise poolt ja vana valitsust, saba jalge vahel, minema pagemas. Kogu toimuv on mõistagi in-universe ja kasutab sotsialistliku romantismi klišeesid, aga ta teeb seda väga ilusasti. Raamatupidajast hard-party-liner küsib kahtlase kahtleja käest, kes leiab, et – “sotsialism: kuidas kellelgi saaks midagi selle vastu olla? Aga see, kuidas TEIE seda teete…” viidates mitmsugustele ühiskondlikele puudujääkidele, ta vastab:

“Kas te olete kunagi näinud vastsündinud last?”

Sealt saab alguse täiesti vaimustav demagoogia/argumentatsioon, mis seletab, et sarnaselt vastsündinud lapsele tundub uus vabariik ilus ainult sellele, kes teab, mis temast saab ja mis on tema tähendus. Saab mainitud ka seda, et situatsioonis on ainult kaks valikut – meie või nemad, et kolmandat teed ei ole. Ning hiljem, kui intelligent on üritanud üle piiri Läände putkata ning poolelt teelt tagasi pöördunud, sest ta nägi, et Läände põgenevad ainult kõige ilgemad tuumasõda ülistavad jätised, ütleb raamatupidaja talle: “Ma saan aru, et te ei ole kommunist, et teil on veel palju läbi mõelda. Aga katsuge olla vähemalt selle riigi kodanik. Mõelge sellele, mida see tähendab.”

Huvitavaid teemaliine ning- arendusi oli seal teisigi. Näituseks kodanlastest pugejad parteis (sama kuivikust raamatupidaja juurde, kellest vististi sai üks kohaliku organisatsiooni üks juhtfiguure, tuli üks, öeldes, et ta on tähele pannud mõningaid, kes koosolekuil korralikult ei plaksuta. Raamatupidaja annab nõu järgmine kord nimed kirja panna ja temale tuua. Kui pugeja aga paberiga tuleb, rebib raamatupidaja selle puruks ja ütleb: “Kui sul teine kord midagi seltsimehe vastu öelda on, ütle otse näkku!”

Palju ilusat ideoloogiat ja poliitilisi küsimusi, vähe tootmispornot, vähe masendust, probleemidele juhitakse tähelepanu kuidagi elujaatavalt. Kui sa arvad, et sa tahaksid kogu elu jooksul ainult ühe sotsrealistliku teose läbi lugeda, soovitaksin nimelt seda. (Morten Punane ei loe, sest M.A.N. on Taani autor, mitte sotsbloki oma.)

5. Dimitar Dimov „Tubakas“ (I).Kellegi käsi on Dimitar Dimovi Wikipeedia-artiklisse kirjutanud: „Dimov was forced to revise Tobacco to make it acceptable from the viewpoint of socialist realism by adding Communists and working-class characters.” See tekitab küsimuse, mis sealt välja võeti. Ilma kommarite ja klassivõitluseta jääb sellest raamatust alles peaaegu ainult et tubaka tootmisprotsess. Suht mõnus Bulgaaria, hea tootmisprotsess, raamat pühendub põhiliselt parteilõhele. Parteis on võimule pääsenud puritaanlik faktsioon, mis taunib tantsimist ja leiab, et parteisse peaksid kuuluma ainult töölised ning et kõik töölised käivad kaltsudes. Plaanitsetakse lootusetuid streike ning keeldutakse koostööst… suhteliselt kõigiga, side reaalsusega on õhuke, mõistlikuma parteitiiva Kominternis heakskiitmisega läheb aga aega. Kõrvalliinis saab noor vaene poiss tubakaga rikkaks ja ta hing läheb sellest järjest kaledamaks ja kaledamaks, lokkab opulents, spliin ja vaimuhaigus. Teine osa räägib Teisest Maailmasõjast. Võib-olla ma loen seda kunagi. Ma kuidagi kardan, et see on halvem. Kiku selle peale, et õel tubakamogul hakkab natsidega kollaboreerima. Ma ei usu, et tal kunagi teist võimalust oli. Raamatut võib leida kohtadest, mis kauplevad kaltsu ja raamatuga. Kunagi vaatasin isegi vanaema riiulis, et see on kindlasti üks igavamaid asju Maal.

6. The Invisible Committee „The Coming Insurrection“.See raamat anti mulle, et ma annaks selle edasi, et too antaks edasi, et see läheks edasi ja edasi. Ma arvan, et mingi vähemalt neli inimest on seda juba lugenud. Raamat tekitas Prantsusmaal, kus ta ilmus, suhteliselt suuri kahinaid ja selle arvatavad autorid võeti kinni (nad olid vist üritanud... raudteeliini saboteerida või midagi, neid nimetati „eelterroristideks“.) Well. Raamatu tugevaks küljeks on hüva lopsakas proosa, mis pühendab ennast põhiliselt kapitalismikriitikatele. Mis on hästi vihased. Parasjagu nii vihased, et tundub, nagu oleks midagi uut välja mõeldud. Piinlik ka ei ole, hästi mõnus on, kui omad inimesed ei valmista sule vahelduseks pettumust. Kuigi nende rohelise mõtlemise kriitika tundub uudne – ecology is a total economy, roheline mõtlemine on kapitalismi kauaotsitud südametunnistus. See on muidugi tõsi, nagu ka see, et va rohelisus viib radikaalsema meelelaadiga inimesi eemale nendest asjadest, mis tegelikult tähtsad on. Ehkki nad möönavad, et mitmed roheliste juurutatavad tehnikad oleks päris mõistlkud, kui need kahjulikust ideoloogiast vabastada. Aga muud eriti uudset ei ole. Vanad head mõtted, mõnus lugeda, ise mõtled ka nii, vahel ollakse sinust sammuke ees, tuleb luua kommuune ning kasutada mittetöiseid elatumise viise for greater human development, tuleb õppida pidama linnasõda politsei vastu... see on kõik väga normaalne ja kahtlemata ka töötaks, aga ka mina oma optimismis ei näe, kuidas saada kasvõi üks protsent mingi riigi elanikkonnast neid nõuandeid järgima. Ahjaa, nad soovitavad ka infrat saboteerida, sest siis on riik perseli. Wait for the right time then strike. Mul on kuidagi tunne, nagu vanadus hakkaks kontidesse roomama. Samas, elades huvitaval ajal, kus Finantsturg täis ettearvamatult käitub ja mõnedes paikades päriselt paha kuningat tukiga taga aetakse, võib juba homme olla kõik teisiti.

Samuti loen küsitavaks nende anonüümsustaotluse. Inimestele MEELDIB, kui neil on nime ja näoga kangelased, inimestele meeldib Julian Assange, isikukultus domineerib meedias ja poliitikas ja ajaloos ja kultuuris ja sellele mittepanustamine on räige propagandaprohmakas.Üldiselt mulle väga meeldis, eksju. Kui ma sellest Robile rääkisin, tuli seda talle uuesti üle promoda. Minu kirjeldus oli jätnud mulje, nagu „kõik, millest ma räägiks, oleks küll kuidagi huvitav, kuid raamat siiski vaid „normaalne“.“ Well. Ja siis ma ei olnud isegi kriitiline. Aga see on kõik süütu huiarlus võrreldes sellega, mida Johanna Ross teeb. Rapib pea et kõik, mida loeb, metoodilise aegluse ning süütu näoga peenikesteks ribadeks ja ise ei saa arugi. See viimane Vikerkaare revu tekitas kõrvalistujale tunde, et ta kindasti ei taha seda raamatut lugeda. It was beautiful. Tahaks seda siia, selle artikli asemele, üleval nurgas oleks malbelt lugev Johanna ja iga järgmise lõigu juures oleks pildid moodsatest ning vintage-kuulipildujatest ning muudest relvadest.

7. Stieg Larsson „The Girl with a Dragon Tattoo“.Kui sa kirjutad bestselleri, siis kõik loevad seda. Isegi need, kes otse ei plaani ja need, kes ei osta kunagi raamatuid, sest neid on kõik kohad täis ja neist räägitakse, mis tekitab huvi. Kindlasti ei olnud see „MINE PUTSI MIS ASJA MEES KIRJUTAS!“, nagu väitsid promorevüüd. Samas oli tegu väga hea krimipõnevikuga. Ütleks isegi, et krimipõnevik, võib-olla, on sammukese edasi astunud. Edasi astunud põhiliselt sellepärast, et tegu oli võitleva raamatuga. Ja see ei võidelnud mitte mingeid ebamääraseid ja jaburaid asju, nagu külma sõda, humanismi üldiselt või terrorismi/kuritegevuse vastu, vaid kahte täiesti konkreetset asja. Naistevastase vägivalla vastu ja kuritegelike kapitalistide vastu (sinna alla ei kuulu antud juhul teps mitte kõik kapitalistid, vaid need, kes rikuvad seadust, müüvad Angoolasse relvi, vahendavad inimkaubandust ja hoiduvad maksudest). Samuti on need kaks kategooriat armsa propagandanõksu abil ühendatud, et mõlema jäledus võimenduks. Also, ta on „haarav“. Ühe ööga lugesin läbi. Samas, viimane bestseller-põnevik, mis mulle peale läks, oli kuidagi parem. See oli mõtlevast koerast. Too oli laboris aretatud. Temaga koos aretati laboris ka üks peletis, kes pidi olema bioloogiline sõjarelv ja suutis isegi rääkida, aga vihkas koera, sest koer meeldis kõigile, aga peletis oli nõme. Nad mõlemad põgenesid laboratooriumist, koer leidis endale Peategelase ja nad hakkasid nunnult kommunikeeruma, peletis aga hakkas tapma. See raamat võitles üldist humanismi. Keegi võiks tuua häid näiteid mittevõitlevast kirjandusest. Kas seda on? On ju nii, et kogu aeg peab võitlema nagu mingi kauboi või viikingisõdalane? Tüütu, eks?

Nice cover!

8. S. Vititski „Selle ilma väetid“. See siin ei ole päris elus S. Vititski! See on Borka Strugatski, kirjutamas kapitalistlikust Venemaast! Värk loeb veits nagu Pelevin - võimalik, et tänapäeva Venemaast on raske muudmoodi kirjutada - aga on kuidagi meeldivam ja sügavam ja parem ega rebi vägisi kildu persest välja, mis ei tähenda, et üldse mingit kildu ei saaks. . Ühtlasi on see ka suuresti nagu X-Men. Selline nunnu vene humanistlik X-Men, kus supertalente jääb alati närima kahtlus - kas sellest, mis nad teevad, on suures plaanis ülepea mingit kasu? Just supertalendid ongi need "selle ilma väetid", tundub, nagu nad peaksid suutma maailma muuta, aga ometi justkui ei saa. Hüva allegooria. I can relate to that. . Hoolimata sellest, et tegelasi on trobikond, jäävad nad meelde ja hoolimata sellest, et tihtilugu juhtub mingit suhteliselt suvalise olemisega värki, mis suure looga ei haaku, ei tekita see segadust ega käi närvidele. Really nice read.

Virisev kuraator

2011-10-05T03:38:00.000+03:00

Mõtle välja kuidas sa maalid, siis maali selliseid pilte hästi palju. Vähemalt ühe näituse jagu, võib-olla kahe? Siis oleks tubli jälle uus välja mõelda. A kui mingi hea asi juba olemas on võid elu lõpuni ka sedasi lasta, ega keegi pahaks ei pane. Kui hea asja peale sattusid on nad pigem tänulikud. Kujuta ette, The xx kes tegi Intro ja otsustas, et nüüd edasi saab ainult sellist värki olema, albumitäis Introt ja suurt muud mitte midagi. Sitt jääb tegemata. Kas pole kuidagi võluv? (The xx muide mingi eriti normaalne asi ei ole mida kuulata).

Simon Birch

Aga hüva, hakkame pihta, daamid ja härrad, see on Simon Birch. Simon Birch on veidikene kurb olla, sest kui sa oled Simon Birch ja end guugeldad, siis sa leiad kummalise Jim Carrey'ga filmi hoopis. Wikipedias sind ka pole, seesama film on sinu asemel. Sellest võib vist ka järeldada, et ta mingi väga kuulus tüüp ei ole. A mulle tundub, et ta on normaalne tšello, oskab joonistada, maalib mõnusalt ja lohakalt, nii nagu mulle meeldib (oi kuidas mulle meeldib! Kui ma mingi suur kultuurikorüfee oleks, Berliini kontrolliks ja üldiselt otsustaks mis värk toimub, siis peale "Vikerkaarele" uue kujunduse tegemise (sellise inimväärilise, projektipealkirjaga "et normaalne lugeda oleks") paneks ma kõik erinevad kunstimaa häälekandjad täis selliseid lohakalt oskajaid tüüpe. Et läheks ehk üheülbaliseks? Maitia, kui "Vikerkaare" normaalseks saaks, siis ma arvan, et võiksite küll vabalt paar aastat välja kannatada.). Aga Simon, Simon on suht vana, ta sündis aastal 1969, seal maal kus paleevalvurid naerda ei tohi. Kogutud aastanumbrid aga Simonit ei päästa, tööd näevad ikkagi välja nagu elevil twentysomething tegemas esimesi samme ekspressiivsema maalilaadi suunas, kuidagi konarlik, natuke saamatu. Kõik näeb välja nagu vastik pintsliserv teeks omipäi koledaid asju, nagu kunstniku käsi poleks piisavalt nõtke, nagu vaim ei aimaks pintsli painduvust.

See-eest võid sa aga öelda, et ta pildid on väga dünaamilised, väga dramaatilised. Rohkem öelda läheks ohtlikult kunstist valesti rääkimise sarnaseks.

Äkki oleks aeg pedekatel kunstist valesti rääkimine ära lõpetada. Ettevaatust! Kui see võimatuna tunduv üleskutse millegipärast väesolevast käesolevasse suunduks (oh snap, baby!), oleks tagajärg absoluutselt laastav. Et umbes pool kogu "kunstirahvast" teenib elatist oma valdkonnast valesti rääkimisega, halva mulje jätmisega ja turu solkimisega, poleks see majanduslikult ehk kõige otstarbekam maailmakorraldus. Kultuurinats minus ütleb see-eest, et siis oleks tegelikult parem. See kultuur ja kunst, kujutad ette, vähem seda joga mis kõigil närvidele käib! Miks nii palju seda ila on mis kõiki ajju kepib? Kuidas see sinna tekib? Kuskil on ju ometi mingid otsustavad organid? Mingi maitsepolitsei, kas mingi komitee või ümarlaua või üheainsagi tädikese näol? Kas nad ei tee oma tööd hästi? Või on nad kõik tädikesed? Tädikeste ümarlaud? Tädike ei maksa olla. A see järgmine võll mingi nalja-asi pole.

Alex Kanevsky

Saage tuttavaks! Alex Kanevsky, Zaumahead, Zaumahead, Alex Kanevsky. Vana K-Nev on kordades kõvem tüüp kui see Birch, Birch on natsa muna tema kõrval. Õigupoolest on Kanevskyst mingisugune kuraatorivalik teha keeruline ja kurvastav ettevõtmine. Ma tahan, et sa näeksid kõiki asju mis ta eales teinud on. Minu arust oleks äge ka kui sa võtaksid selle jaoks terve päeva. Selline Kanevsky vaatamise päev, ainult vaatad neid pilte, muud ei tee. See oleks suht pohhuilt üks kõvemaid päevi su elus! Ma mõistan kui see sulle kuidagi liiga hull ettevõtmine tundub olevat. On vist normaalne kui sa leiad, et tegelt annab päevaga ka paremaid asju teha. Aga tee siis kah neid, ära ainult kiisupilte vaata. Kiisupildid on muidugi glamuurne ajaviide, aga pea enda üle natuke valvet ja kontrolli, et cheezburgersi tüüpi su kiisupiltide seas ei oleks.


Alex Kanevsky

Oibljääd. Ma ei tea, on väga mõtet siit edasi minna? Peaks vist viisakuse tarvis midagi kunstnikust rääkima ka. No see on Kanevsky onju, see teeb märjaks, see paneb ekraani jõnksuma, viib katuse ära, paneb kalad lendama, koristab toad ära, keerab purgid vaakumisse. Alex Kanevskyst pole samuti wikipedias midagi, aga see on selle pärast et wikipedia pole usaldusväärne infoallikas, täpselt nagu hallitanud ülikooli õppejõud sulle ütles. Ma ei tea miks ma Kanevskyst kohe esimesena ei kirjutanud, minust on kole-vastutustundetu lasta mingil munasel Birchil seal ees istuda. Muide! On olemas üks tüüp onju, kes, get this, teeb enamvähem täpselt seda sama asja! Nagu Franz Ferdinand ja Dirty Pretty Things. See on tegelikult äge, sulle kui publikule tähendab see lihtsalt rohkem snappyt brit-rokki mis, ma kujutan ette, võiks päris kõva olla kui sulle selline värk lendab. See tüüp on Joshua Bronaugh (No tegelt sama kaliibri vend pole, aga nunnu on ikka).

A Kanevsky on pärit 1963nda aasta Leedust ja rokib parajasti Ameerikas, on seda suurema osa oma elust vist teinud. On normaalne tüüp, ei aja mingit haiget bläma, on viisakas, helistab tihti emale. Töötab õpetajana, õpilastele meeldib. Ma varastasin talt nii sinise kui rohelise. Okei, sinise mõtlesin ise välja, aga rohelise varastasin küll, hea roheline on, teeb kõik nii maitsekaks ja väärikaks.

Alex Kanevsky

Nii mahlased värvid! Vaata seda haiget värki, kas ei ole hullult mõnus ja värske kraam? Karge sinine, karge roheline, intensiivne punane, nii hele, nii tume, range kontrast, range kontrasti kõrval üldlevinud kesktoonid, mis maagia see on, kuidas see käib? Kohupiim, jäätis ja maasikad, vot niimodi maitsevad need asjad. Aga mitte magusalt, üldse magus pole, aga need maasikad mingid hapud ka ei ole, it's just perfect, nagu Sõõrikukohviku (see liivalaial) mangodessert (mis on siiski magus (aga mangodessert muidugi peabki magus olema)). St ma proovin öelda, et hea kraam on. Nii mangodessert kui see. Muide tšeki Kanevsky maale ka Kaufmanni suurejoonelises filmis "Synecdoche, New York" (kõva film, kõva film, vaata kindlasti, selle filmi oks väga koomal ei ole).

See on normaalne Kanevsky, teda peaks maailmas rohkem kui üks olema.

Aga no Kanevsky ja Birch on oma lähenemiselt modernistlikud tüübid, nad mõtlesid välja kuidas lahe maalida oleks, nimetasid selle probleemi lahendatuks ja siis hakkasid kütma, figuure enamasti. See on post-imp lillemaalijatega sarnane praktika, selle viga seisneb selles, et kui sa just väga mahlase joone peale pole sattunud teed sa tegelikult suht triviaalset jura. Publikule on pigem mõnus kui kunstnik kogub end natuke kokku ja demonstreerib värvide nikerdamise kõrvalt ka mingit muud andmetöötlusvõimekust. On ju? Sealjuures tuleks jumala eest loota, et see mingi lalisev sotsiaalne moraliseerimine poleks. Sotsiaalne kunst on iiveldama ajav aneemiline täditsemine. Järgmine tüüp on Justin Mortimer, ta selle pärast väga ei pabla.

Justin Mortimer

(Mine putsi mis kompositsioonid!) Pane tähele kui sünge see on. Märka ka kuidas ta sealjuures väga gootane ei ole. Goota on selle kõrval lollakas, lilla (värvitaju mõttes, mitte seksuaalslängina, mis on üks tosi-imelik mõiste kui selle peale nii mõtlema hakata), skeitpunk ettevõtmine. Goota on sünge nii nagu väikeste poiste lemmikvärv (ja lemmik Power Ranger) on must ("Nii äge!"), Justin Mortimer on sünge nagu filosoofi lemmikvärv on must ("Nii kuri!"). See on natuke naljakas, et ühiskond on sedasi otsustanud. Filosoofile võib meeldida aga kõigi ülejäänu puhul on naiivne. Olid siis lapsikud SS mundrid või? Jumala kurjad mundrid olid, sharp and lean, väga sõbralik ei olnud. Ehtne värk!

P.S. Arva ära ka kunstniku lemmikpigment!
P.P.S. Kirjutamise käigus panin Power Rangersi kommentaari kogemata filosoofi juurde, see oli nii nunnu, et ma tahan, et te ka korra seda ette kujutaks.

Peale sünguse peaksid sa hindama ka teoste suurejoonelisust (Justin Mortimeri pole samuti wikipedias muide). Suurejoonelisus on asi mida ma kõige rohkem igatsen kunstis. Igalt kunstnikult seda oodata oleks tobe, aga mõnelt ju võiks. Ja kui üksiksesinejalt üleinimlikku suurust paluda ebaaus peaks olema, siis Kunstnike Liit sellist vabastust ei saa. Aastanäituselt peaks suuruse nõudmine igale kodanikule kohustuslik olema. Igav aastanäitus on väljavabandamatu ja näitab, et ühiskond on eksisteerimises läbi kukkunud. Üks omariiklust pidav rahvamass töötab kaheteistkümne kuuga piisavalt palju jooksvat ajalugu läbi, et lasta see ühine kogemuspagas kõvadel kultuurnikel aastakäiku markeerivaks kultuurisündmuseks töötada. Vaata seda! Ta on otse vabaduse väljakul! Parim koht, ilus maja, suured ruumid, kõrged laed - täis vaimuvaesust, igavust ja lollust. Kas sina ei ootaks siis kunstilt suurem-kui-elu kogemust? Kas Liidu fucking aastanäitus ei peaks olema lõbustuspark kesklinnas? Muidugi peaks!

Justin Mortimer

Ei aga need on hullud kompositsioonid ikka. Hullud kompositsioonid! Rütmid, vormid, diagonaalid. Kanevsky tööd on küll aistinguliselt mõnusamad, sellised väikesed värvipommid, mahlased magusad värvikoogid (ja nii mõnus märg pintslitehnika! Tahaks katsuda seda, määrida käsi läikivas värvis, nägu mudida, tunda seda külma vedelat värvi oma pehmel soojal põsel), aga ta kompositsioonid ei ole veeranditki Mortimeri skeemidest. Kanevskyl on kõigest tsentraalfiguurid, mida parimal juhul toetab mingi maitsekalt tehtud ruumimüra. Lased värvidel endast läbi kumada, päevitad seal, nagu päikese ees, uurid natuke tõmbetäkkeid ka (mine putsi mis tõmbetäkked!), kõik on väga meelevaldne ja silitab seda kohta su peas mis paneb lullasid kribama ja kastanitest loomi ehitama. Iialgi aga ei lase sa Kanevsky värki tšekkida sel teisel ajupoolel.

Mortimer teeb vastupidi. Sa väga päevitada nende värvide käes ei saa. Kui aus olla siis pintslitehnika käib ka pinda, värv on kuiv ja kare, servad vastikud, rohmakad . Well! Thank god for the teine ajupool! Teine ajupool võtab pulga üle ja hakkab tööle, matemaatiku vaimusilmas tekivad ruudustikud, ringid, poolkuud, teljed. Kõveraid eriti ei ole. Kui kõverjoont lihtsa pi arvutusega ei tuleta, siis siin ta väga teretulnud pole. Vitruvius vasakul, Corbusier paremal õlal, üks sosistab tähelepanekuid proportsioonidest, teine kiidab "lakoonilist geomeetriat". Loll esimene ajupool tunneb end nüüd juba veidi piinlikult ja mõmiseb kah midagi sellest kuidas "erinevad elemendid on üksteisest nii sõltumatult maalitud, et paistab peaaegu nagu väljalõigetest kollaaž" aga keegi teda enam ei kuula.

(A jou seda ka, et Mortimer sündis 1970 ja elab Londonis.)

Justin Mortimer

No see oli see! Need olid kolm kunstnikku mu isiklikust lahedate tüüpide varasalvest, seal on mõned veel aga mitte palju. Mind kurvastab, et oma lühikese elu jooksul ei ole ma ühtegi ülalolevaist oma silmaga veel näinud. Teadjad tüübid räägivad, et siis on hoopis teistmoodi ja veel palju kõvem, et see monitori taga passimine on paras kökimöki ja nii ei kõlba kuhugi. Eks ma mõtlen selle peale veits õnnetult ja järgmine kord kui kunstihoonesse sisse astun loodan parimat, nagu ikka, nagu alati.

On muide võimalik ka, et ma just äsja valetasin, tegelikult tundub tõenäoline et ma pole kunagi eriti midagi head sealt näha lootnud ja näitustel käin niisama ilkumise pärast, oma kurja südant rõõmustamas, ennast välja elamas ja selle pärast, et mulle meeldib kui mul on halb tuju.

Škool III

2011-10-01T19:40:00.001+03:00

Ruudu teeb neid.

Back on the track,

ride on

Hard as hell, though you did not expect

What?!

Candyman the dope jam

Ice - the mad rhymer

The pitch shifter

The quick trigger

(Baxxter)

ŠKOOL I

ŠKOOL II

Geograafia on õieti potentsiaalikas tund ning on läbi aja tähendanud paljusid erinevaid asju. Kolmekümnendatel näiteks andis see teada, milliseid maailmajagusid on, milliseid on maid, kuidas seal elatakse ja mida toodetakse, milliseid loomi elab neis paigus. Äärmiselt mõistlik mõte tunni tegemiseks - lühiülevaade maailmast. Tänapäeval on asi veidi keerukam, fragmenteeritum ning võiks öelda ka, et igavam. Kuid peab tunistama, et ma ei oska geograafia kohta suurt midagi rääkida, sest suurema osa ajast pärast seda, kui metsas elav rästik, vooremaa ja ravimuda leiukohad Eestis mööda said, anti mulle geograafiat pahategelikult halvasti. Õpetaja asemel oli konkreetne jõmmboi, kelle iga jumala kui tund koosnes sellest, et ta luges meile ette, mida üles kirjutada, meie kirjutasime, lõpus olid kordamisküsimused, vahel tuli kontrolltöö, vahel tunnikontroll. Täiesti keskaegne meetod. Kahtlemata on antud meetodil õpetamine lihtne nii õpetajale kui õpilasele, kuid see on äärmiselt igav ja mulle tundub, et vähese kasuteguriga. Lisaks jääb ebaselgeks, mida õpetaja seal teeb. Sellise asja tegemiseks on juba masinad. Mahavisatud aeg. Hiljem sai temast meile klassijuhataja, ta oli oluliseks teguriks, miks ML, JS ja RK klassi ei lõpetanud (teiseks oluliseks teguriks oli see, et me ei käinud üldse koolis, aga on mingil määral võimalik, et me oleksime rohkem koolis käinud, kui klassijuhataja ei oleks olnud avalikult vaenulik). Aga vähemalt ta ei diskrimineerinud, kuulu järgi olla veel pool klassi istuma jäetud või välja visatud, enne kui ta koolist lahkus.Üldiselt ei heida geograafiale eriti midagi ette. See võiks natuke rohkem olla nagu kirjeldus maailmast, kui teaduse baasehitus. Ka bioloogiale ei ole mul eriti üldisest erinevat kriitikat. Bioloogia puhul on muidugi see häda, et mulle tegelikult meeldis bioloogia ning ma sain sellega hästi, nii et see võib minu otsuseid mõjutada.

big ben

Võõrkeeled. Need jagunevad A-keeleks, milleks on enamasti inglise keel, mis omandatakse suhteliselt hästi ja B-keeleks, mis omandatakse üsna nigelalt, mis iganes ta ka ei oleks. Inglise keele õppevahendid on suhteliselt varieeruvad, neid on palju ja need on tihtilugu hästi tehtud. Kuid see ei ole muidugi põhjuseks, miks inimesed selle keele omandavad; see omandatakse, sest see on regionaalne rahvusvahelise suhtlemise keel, ingliskeelne kultuur on äärmiselt kättesaadav. Ma olen kindel, et minu isiklik kohalikku keskmist ületav inglise keele tase võlgneb palju enam tänu arvuti-rollimängude mängimisele, ingliskeelse muusika kuulamisele ning foorumite lugemisele kui õppetundidele, olgu nad halvad või head. Lihtsamalt öeldes, see omandus iseenesest, muude tegevuste kõrvalproduktina. Kui me hästi tähele paneme, siis me leiame siin ühisosa eelsti keele omandamisega. Keele omandamise aluseks on kultuurihuvi. Märkimist väärib ka see, et kui ühel aastal oli Koplis täielik inglise keele õpetajate kriis - neid vahetus aasta jooksul neli, kellest pooled olid enamuse ajast haiged ja viimane oskas ise inglise keelt äärmiselt halvasti - ei mõjunud see kellegi edasijõudmisele või tasemele eriti halvasti. Lihtsalt närvidele käis, et kool ei saanud hakkama sellega, milleks ta kutsutud ja seatud on.

Muud keeled omanduvadki põhiliselt halvemini sellepärast, et ligipääs näiteks saksa- või venekeelsele kultuuriruumile on oluliselt keerulisem. Sa ei satu sellele niisama peale, sa pead tegema teadlikke valikuid, et kuulata vene muusikat, vaadata vene filme ja lugeda vene kirjandust (või mängida vene mänge). Üks mu tuttav tütarlaps leiutas õige geniaalse võõrkeele õppimise meetodi - sa loed selles keeles Harry Potterit. Keelekasutus on suhteliselt vähenõudev, sa juba tead, mis seal toimub, aga samas viitsid selle uuesti läbi lugeda tänu Harry Potteri veidrale üleloetavuse kvaliteedile. Enda venekeelseks pagasiks saan lugeda tähestikku ja umbes tuhandet sõna, mida ma oskan kuidagimoodi lauses kasutada, nii et vene rekkajuhiga või Afganistanis kõike näinud ja inimese tapnud mehega saab enam-vähem räägitud, kujuures tuleb tunnistada, et mul on antud asjas ka mõningane omahuvi ja ma olen pea kindel, et enamusel, kes antud ainet koolis kuus aastat õppisid, on veel halvemini.

Kahjatsusega peab nentima, et ka võõrkeeleõpetus ei täida oma otstarvet sugugi rahuldavalt. Baasteadmised on iseenesest tänuväärsed, kuid sääraseid baasteadmisi ma ootaksin pigem ühelt õppeaastalt, kui üheteistkümnelt või kuuelt. Võib-olla on just vaheldus halb mõte? Äkki annaks paremaid tulemusi, kui iga käesoleva asjaga tegeletaks kolm tundi järjest? Ma ise ei tee midagi nelikümmend viis minutit, nelikümmend viis minutit on tüberalt lühike ajajupp, kõike tehakse vähemalt kolm tundi. On seda testitud? Faasiks üldse selle jooksmise ja karjumise osa koolisüsteemist välja, tüübid ainult istuvad, toit tuuakse ka klassi ja vahepeal tehakse jõudu, et staatilist energiat maandada ja et küür selga ei tuleks ? Suht fasces värk muidugi, aga ma arvan, et võimalik, võib-olla isegi positiivne muutus. Kunstikoolis oli suhteliselt väga vähe jooksmist ja karjumist, see on siis Kevade tänava kunstikool, mis tegeleb ainult kunstiga.

teadagi

Siin on põhimõtteliselt ka ära öeldud, mida ma kehalise kasvatusega teeksin. Iga päev mingitlaadi võimlemine perioodiliste vahemike tagant, mida kõik teevad suure rõõmuga, sest see on midagi muud, kui kogu aeg, kui keegi tahab joosta, tantsida või palli mängida, on tal võimalik teha seda oma hüvast vabast ajast. Õpetaja teeb samuti jõudu, see kulub tallegi ära. Võistlusspordi populaarsus ühiskonnas on juba täiesti küllaldane, vaevalt, et see välja sureks, kui sellega enam koolis ei tegeletaks. Siinkohal ei ole tegemist ainult traditsioonilise "intellektuaal vihkab sporti" diskursusega (kuigi intellektual veits ikkagi seda sporti ka vihkab), vaid põhimõttelise vastumeelsusega kehalise kasvatuse riiete omamise ja kaasavõtmise sundusele. Kooli juures võiksid endiselt töötada vastavad vabatahtlikud huvialarühmad.

Inimese-õpetus, kodaniku-õpetus, filosoofia, psühholoogia ja meedia, õnnetute hajateadmiste tunnid, mida keegi tõsiselt ei võta ja mis tulevad ja lähevad jätmata jälgegi sellest, et nad kunagi üldse olnud oleksid. Ma olen ülimalt skeptiline kõige suhtes, millele pühendatakse ainult kolmveerand tundi nädalas. Enamik neist ainetest on ühendatavad mingi muu ainega (filosoofia - ajalooga, inimeseõpetus - bioloogiaga), ning antud vähene materjal, kui seda sel kujul anda, kinnistuks ilmselt paremini, kui sellele pühenduda põhjalikult terve mingi ühe õppeperioodi (nt veerandi) kestel. Jälgi seda liigutust: mitte iga veerand üks tund nägalas, vaid ühel veerandil neli tundi ndalas ning pärast seda enam mitte, pärast seda on midagi muud. Rocca-al-Mare koolis käivad juba sellesuunalised liigutamised.

robotipea

Arvutiõpetus. Täiskasutu. Noorem põlvkond tunneb masinat üldiselt paremini kui vanem ja kui leidub mõni üksik, kes tõepoolest ei tunnegi, ei oma arvutit ega tee sellega asju, siis on see ennemini tervistav mitmekesisus. Arvutiõpetuses õpetatakse inimesi halvasti ja ebaintuitiivselt kasutama programme Word ja Excel, kasutades õpetamisel eestikeelset sõnavara, kui tegemist on ingliskeelse programmiga (veerujagaja, anyone?) Antud kasulikke teadmisi jagades puudub täielikult selgitus, mida täpselt nendega on võimalik peale hakata. Arvutiprogrammid on mõeldud kasutamiseks ja seetõttu lihtsad, neid õpetab kasutama tegemise vajadus (vt ka: intuitiivselt tean hästi, tabel ajab segadusse).

Kirjatehnika. Sellega tegeletakse vist ainult üks aasta, misjärel suundutakse kätteõpit' kirjatähti kasutama, mis on kena, õigustatud ning orgaaniline viis tunni lõpetamiseks, kuid mul on siia juurde üks lugu rääkida. See räägib üheksateistkümneaastasest RK-st, kes üritab parajasti Tartus keskharidust omandada. Ta tuleb mõtele, et kui vanasti suutsid inimesed sulega äärmiselt kaunis kalligraafilises kirjas kirjutada, nagu nii umbes kõik inimesed, kes üldse kirjutada mõistsid, miks see siis tänapäeval teistmoodi peaks olema. Seejärel disainis ta endale ilusad tähekujud ja pühendas nädala ilusasti kirjutamisele. Käekiri on siiamaani haruldane, ennem oli kole ning konarlik nagu lapsel. See lugu sisaldab omaenda peamõtet.

töpa õpikut ei olnud päris elus kunagi kuskil

Töpa. Biiz-deets nagu, vaata mulle silma ja ma ütlen sulle ausalt: töpa üks mõttetu huijoovitamine oli. Algklasside töpa oli salaja kunstiõpetus ning õpetas põhiliselt liimi ja kääridega ümber käima, tutvustades vahele sääraseid mõttetuse arhitektuuri ning halva maitse musternäidiseid, nagu värvilise paberi tükkide kleepimine äratarvitatud jogurtitopside külge, et need meenutaksid jäneseid. Sellised obstsöönsused vaheldusid siiski relatiivselt normaalse klassikaga, nagu laevukese voltimine ja ökonoomne lumehelbekese väljalõikamine. Viiendast klassist löödi poisid ja tüdrukud lahku, tüdrukud jäid tädidega käsitööd harrastama, poisid aga nägid elusat vanameest, kes istus keset erinevaid masinaid ega tundnud absoluutselt mingit huvi ei töö ega õpetamise vastu. Alul pidi vineerist linnukese välja saagima, seejärel tegema puidust joonlaua... ja siis jäi see asi kuidagi kinni, mul on tunne, et puidust joonlauda võis ette näidata iga viimane kord ja selle eest mingi numbri saada, mis ühtis täielikult eelmisega. Võimalik, et sellega oli selline teema, et ta kirjutas hinde otse joonlaua peale ja see tuli pärast taaskasutuse tarbeks liivapaberiga maha tõmmata. Hakkajamad poisid teritasid pussiga pulkasid või avastasid algelisi füüsikateadmisi, nagu "pliiatsit vastu töötavat treipinki hoides läheb see suurest hõõrdumisest tossama". Mul on tunne, nagu poleks õpetaja sageli ka klassis olnud. Ajateljel edasi jõudes asendub üks vanamees teisega ja puit metalliga, joonlaua asemel saab kuningaks raudteenaelast pisikese vasara tegemine. Vasarat tehti minu mäletamist mööda nii kaks-kolm aastat. Paar poissi, kes asja vastu sügavamat huvi tundsid, said ehitada mingit muud vidinat, aga see oli absoluutselt ebakohustuslik, põhiline oli leige appear working. Siis juhtus antud õpetaja surema, tema asemele tuli üks särtsakam vanamees, kes ütles, et eelmine õpetaja oli soss-sepp ja tema töömeetodid olid persest pärit ja meie puhul on tegemist hullumeelsetega, sest me oleme kunstiklassist, nii et me ei õpi niikuinii midagi tegema (arvestamata sellega, et rõhuv enamus klassist olid täiesti harilikud poisid, kes käisid seal sellepärast, et kuskil koolis ju käiakse). Sellele järgnes... võib-olla tõesti veidi vasarat uute meetodite järgi ja koos karastamisega? võib-olla veidi midagi, mida nimetati teooria osaks? Aga põhiliselt siiski lugusid nõukogude sõjaväest ja roppe anekdoote. Millest mõlemil on teatud kultuurilooline väärtus. Siin me näeme, kuidas riigiteenistujad luuslanki löövad, kui nad on mõistnud, et ei nende töö ega selle tulemus ei ole absoluutselt üheski mõttes oluline ja keegi ei kontrolli neid kunagi. See on möödalastud võimaluste tund. Majakovskil oli midagi seeriasse, et on töid me maal nii palju ja igaüks neist sama hea. Selle värgi asemel, mis tegelikult õppimata jäi oleks võinud õppida: õues lehti riisuma, vaadata, kes kaevab loetud aja jooksul tühermaale kõige suurema augu, oleks võinud ühe koridori konkreetselt ära määrida, lõikudeks jaotada ja inimesed pesema õpetada, oleks võinud kodust lasta midagi räpast kaasa võtta ja seda käsitsi pesema õppida, oleks võinud õppida kingi viksima, elektrikontakti parandama - igasuguseid igapäevaseid praktilisi oskusi saaks õpetada. Aga ei. See värk oli suuresti niimoodi juba nõukogude ajal - taat rääkis, et tema tööõpetuse tähtteoseks oli jälk riiv, mis tehti naelu läbi pleki tagudes, mis töötas oluliselt halvemii, kui kaubandusvõrkudes saada olev riiv, milliseid oli lademes. See, mida tüdrukud tegid, andis võib-olla vähemalt mingeid reaalseid oskusi, kuigi "ema või vanaema teeb kodus ära" oli siiski laialt levinud praktika. Samuti õpetavad nad Mudlumi jutu järgi ning ka mujalt allikatest kontrollides krooniliselt ebaõigeid, mitte kõige efektiivsemaid töövõtteid. Kuskil süsteemis on mingitlaadi viga sees. Samamoodi ütleb rohkem kui üks algklasside õpetaja plastiliini kohta "plasteliin", mis on ebaõige ning õigest koledam sõna. Samuti ei kipu nad teadma, et valge akvarell on vuhvel ning võimatu objekt ja seda pole ülepea olemaski ja sellisena ei saa seda ka päkapiku mütsituti juures kasutada. (Hilisem analüüs pakkus võimaluse, et tööõpetuse tund ei ole niivõrd töövõtete omandamise tund, kuivõrd töö tegemise - see seletaks, miks sedasama asja aastaid järjest peab tegema.)

Kunstitunnis ma õpetaksin õpilasi põhiliselt kriitiliselt mõtlema ja laseksin neil kasutada erinevaid materjale. Oskused tulevad teadupärast ise või harjutamise pealeseetõttu on parim, mis saab teha, muuta ettevõtmine nii piisavalt cooliks, et teiks kasvõi mingisugune suhtumine kunsti üldisest ägedusest ning vajalikkusest. Põhimõtteliselt oleks ka see, kui ma ütleksin iga kord neile lihtsalt "Joonistage mulle üks pilt", kõvasti parem kui see, mis harilikult on.

Siin ma olen nüüd heast tahtest õpetanud, kuidas repressiivaparaati paremaks muuta. Repressiivaparaadiks jääb ta sellegipoolest, ta on riigi osa, mis on kodanliku maailma osa, mis kumbki on repressiivaparaat. Ka kõige humaansem ja paremini korraldatud kool, kuhu ei pea tulema, kuid tahetakse ikkagi tulla, on ikkagi repressiivaparaat. Aga samas ei saa seda vaadata täiesti must-valgelt - see, kui tööline ei pea töötama kuusteist tundi, vaid kaheksa, on vähem represseeriv, kool, kus ei peksta, on vähem represseeriv, rohkem vaba aega on parem kui vähem vaba aega. On olnud repressiivsemaid koolisüsteeme, kui tänane keskmine, kust ei ole tulnud säravamaid tähti ja suuremaid võitlejaid, kui praegused -neid tuleb kogu aeg üsna sama palju. Samuti pakub huvitavaid andmeid statistika - kui meie koolid ei olegi funktsionaalsuselt maailmas viimaste seas ning annavad võrdeliselt korraliku teadmistehulga, on nad kindlasti ühtede vihatuimate seas. Peamine asi, mis teeks kooli paremaks, oleks rohkem normaalseid inimesi koolisüsteemis (elu lõpuni jääb mulle meelde, kuidas mu kallis vanaema ütles, kui ma väitsin, et õpetajad peaksid kõrgemat palka saama, et õpetajad ei peaks midagi saama, et ta on eluaeg väikese palgaga õpetaja olnud ja et ta ei pea ennast mingiks heaks õpetajaks, aga et enamus teisi on täiesti kohutavad nii õpetajate, kui ka inimestena. Peamine asi, mida saab teha lapsevanem, on jätta oma laps koduõppele, millise liigutusega ta propageeriks antud käitumist. See aga eeldaks inimestelt normaalsust. Normaalsed inimesed - miks neid nii vähe on?

Raoul Kurvitz - Cathedral

2011-09-30T00:13:00.001+03:00

Foto - Lilian Marie Merila

See lugu on sündinud Kanuti Gildi keldris, MKDK stuudios. Seal tehakse eetilise helipildiga muusikat. Ka see lugu on salvestatud niimoodi - eetiliselt. Tavaliselt salvestavad inimesed muusikat nii, et see tekitab kuulajas asjatuid ootusi helidele. Helidele maailmas üldiselt ja ka neile, mida inimene suudab oma kehaga tekitada. Ka mina, Robert, olen salvestanud kaks ebaeetilist albumit. Olen teinud ühest vokaalireast kolmkümmend take'i ja valetanud teile, et ma oskaks justkui laulda. (Pahatihti pole ma viitsinud nii palju take'e teha, esimesel albumil näiteks ei lubanud plaadifirma värdjukid meil nii palju teha, majanduslikel põhjustel. Majanduslikel põhjustel see nii kehvasti kõlabki. Siis jääb muidugi mulje, nagu ma väga ei oskaks laulda, mispuhul meeldib mulle pöörata kuulaja tähelepanu laulule "Šaht. Kapital. Aprikoos", mille salvestamisele eelnevalt istusin ma endale perse rootsi indie-ansabli Kent vokalisti Joakim Bergi ja tegin kuustuhat take'i, et kõlada nagu tema. Ja Martin Luiga päranduse ka. See garanteeris, et ma saaksin neid kuramuse take´e kasvõi aasta aega teha. Aasta tegimegi, circa.)

Tavaliselt need asjad niimoodi käivadki. Nii tuleb "ilus" välja. Tavaliselt tehakse stuudios kõigest tuhat take'i ja valitakse neist kõige ebainimlikumalt täiuslik. Muusikud ja nende oskused on tänapäeval steroidide all salvestamise tõttu pehmelt öeldes alla käinud.

Võib-olla ma ei peaks kõiki oma artikleid purjus peaga kirjutama?

Igatahes, kolmas album, mille juures ma osaline olin, tehti teistmoodi. Mitte et ma UM-i kolmanda alla sada tuhat eurot ei tahaks matta. Mitte, et ma ei tahaks seal kõlada ilusamalt kui mu enda hing. Sugugi mitte, see saab steroidide all tulema. Hemo Hessi all teeme selle! See saab olema üks paras galaktlan. (In an unusual moment of sincerity: galaktlaniks kutsume me oma kitarristiga lugusid, mida me - tihtipeale tehislikult - puššime kõlama nagu Kenti "400 Slag" või The Cure'i "Plainsong". Mida me ühesõnaga forsseerime Maailma Suurimaks Looks. Kurat, mida ma ei annaks, et ajas tagasi minna ja salvestada need kolm esimest salmi "Kirjastus «Pimeduses»" üle, hullult närvidele käivad, keeraksin need klaveriakordid duuri alguses ka palju valjemaks (nagu ookeani!) ja küsiksin Martin Luigalt veel raha, et see Rootsis masterdada... veel ei ole hilja, "Kirjastus «Pimedus» võib kõlada nagu too GALAKTLAN, millena ta mõeldud oli! Veel ei ole hilja, Robert!)

Where was I? Galaktlan! Ah jaa, see lugu ei ole selline. See on MKDK stuudios salvestatud ja sealne produtsent ei luba sul take'e teha. Nii nagu tuli, nii tuli. Ei hakka lakkuma. Isegi siis, kui keegi keset salvestamist toast läbi kobistab. Mõnikord see jääb heale tulemusele ette, aga mitte selle loo puhul. See on puhas ja ilus lugu ja mul on au selles üht intrumenti mängida. Selle nimi on:

ARP Omni Mk2

See ei ole väga nigel instrument. Jean-Michel Jarre on sellega salvestanud. See on imekaunis süntesaator, ma armastan seda rohkem kui ma armastan ilusaid tüdrukuid. Seda võib kuulda loo refrääni all lainetamas, eelviimase ja eriti viimase salmi kohal hiilimas. Vana ja kaunis, lõhnab tolmuse emaplaadi järgi. Plastikuroheliselt, tinutuskohtade hallilt. Seitsmekümnendate lõpust on see pärit. Ka ülejäänud lugu on salvestatud sellisena, nagu ta on. Tühjalt ja musikaalselt. Kontrabassi mängib Siim Soop - mitte just halvasti - ja kitarril on Martin Harak. Temaga koos me tavaliselt galaktlane forsseerimegi. Vaevalt keegi salvestamise protsessist kõrvalseisev inimene selle ilu tõeliselt hinnata suudab, aga see on kuku perseli kui puhtalt lindile võetud. Siinne variant on juba masterdatud, kuigi maitsekalt, aga kahjuks on saatan siiski käe vahele saanud. Kui sa tahad, kallis lugeja, võid sa mulle veiniga külla tulla ja ma võin sulle lasta ka puhast, masterdamata versiooni. Ma lällan sellest pikalt ja silm kisub vesiseks, imelikuks läheb. Siin see on, igatahes. Ära käitu sellega, nagu oma netist korjatud lipakaga. See on päris värk, see ütleb nii nagu on.

Raoul Kurvitz - Cathedral by luiga

Seda ja teisigi lugusid selle eetilise albumi pealt saab kuulata TÄNA. Täna õhtul kell seitse Kanuti Gildis. See maksab ka mingit raha, aga ma ei viitsi sellest rääkida praegu. Okei, vist seitse euri.

Võib-olla peaks kõik oma artiklid purjus peaga kirjutama?